kõik mis hingel+puhkuseplaanid

Eelmisest blogi postist on möödas juba pool kuud ja selle põhjuseks on ainult see, et töö juures on päevad ja nädalad  pikemad ja peale vähemalt 10 tunnist tööpäeva lihtsalt ei suuda midagi muud teha, kui süüa ja uueks tööpäevaks siis voodisse välja puhkama minna. Sealjuures on aga asju, mida teiega jagada tahaks kogunenud väga palju. Neljapäeval oli temperatuur üle 30, aga siine päike kõrvetab selle kuumuse juures palju rängemalt. Möödunud nädal oli isegi nii töine, et pidin esimest korda kahe kuu jooksul mõlemad trennikülastused ära jätma, sest energiat lihtsalt polnud.

Tööga oleme seal maal, et kuna oleme end väga heast küljest näidanud, siis meile antakse jätkuvalt veidi paremaid tööotsi kui ehk Teistele. Thinninguga jätkavadki ainult prantslased ja itaallased. Raigo on nädal aega juba koos kahe inglise kuti, ühe inglise ja iiri neiu ning eesti poisiga paigaldanud õunapuudele võrke. Arvatavasti on tegu lindude eemal hoidmisega.

 Tööpäevad algavad kelle kuuest, mis tähendab meile poole 5st ärkamist ning lõppevad alles 5st õhtupoolikul. Mõnel päeval oleme näpistnud päeva lõpust pool tunnikest ja varem koju lipsanud. Töö on füüsiliselt äärmiselt raske, olen mõnel päeval seda paar tunnikest isegi teinud, aga neljapäeval seda kogu päeva tehes oli keha ikka väga koormatud. Asi selles, et enamus puid on väga kõrged ja redeli peal tuleb tihti eelviimasele või lausa viimasele astmele minna, mis thinningu ja korjamise puhul tegelikult keelatud, ning siis pea kuklas kaks võrku omavahel ühendada, kokku rullida ja siis klipiga kinnitada. Suurema vati saavad käed ja sõrmed ning tegelikult jalad, sest aina üles-alla mööda redelit sa käid..Ometigi ütlevad kõik ühest suust, et ennem teevad nad seda kui thinniksid puid taas. Mina olen aga täielik hunt kriimsilm, enamus ajast tegelesin irrigationiga ehk kastmissüsteemidega, aga kolmapäeval lugesin uutel põldudel puid ja reede möödus õunu mõõtes. Sain nimekirja blokkidest ja seal asuvatest õunasortidest,mida tuli mul külastada, valida rida ja puu, mille küljest hakkan iga reede viite õuna spetsiaalse aparaadiga mõõtma. Nii on teada, kuidas õunad küpsevad ning millal nad noppimiseks valmis on. Neid kõiki töid olen saanud teha oma uue sõiduvahendiga, mis mulle tööjuures usaldati.

Reedel oli ka Raigol teistsugune tööpäev, nimelt oli ta abiks linnast laost uute võrkude farmi transportimisel.

Raigo töömasin reedel

Kuna kahe nädala pärast saab meil täis kolm töökat kuud, siis selle puhul otsustasime ka väikese puhkuse aastavahetuseks endale lubada. Esialgu oli mõttes sõita Perthi, aga majutuste hinnad on selleks ajaks ikka väga kõrgeks aetud ja seetõttu valisime Bunbury, mis on ka suurem linn igatahes kui Manjimup. Seal broneerisime omale neljaks päevaks ookeani äärse motelli. Valik langes just sellele kuna siis on meil toas ka oma kööginurk, kus aastavahetuseks midagi head vaaritada. Aasta kahel viimasel nädalal on tööjuures üldiselt palju vabu päevi, seega puhkamist tuleb aasta lõpus palju. Jõulude ajal on samuti kolm vaba päeva. Leppisime kokku, et Kaisa ja Villuga meie pool siis kokkame ja nende pool saame õhtustada jõuluõhtul. Teistel jõulupäevadel mõtlesime Raiksiga aga taaskord ümbrust avastama minna. Tööjuures soovitas üks kohalik ka telkimist kuna igapäev on ju koju sõita tülikas ja kulukas. Enne seda, kui vähegi võimalik, üritame veel kõvasti tööd teha ja kukruid täita.

Eile oli linnas igaaastane suur festival-"Cherry harmony festival". Kuulutati seda juba siis, kui me siia septembri lõpus saabusime ja reklaame nähes ootasime midagi suurt ja võimast, aga ausalt öeldes oli tegu suhteliselt tavalise, väikese koha laadaga. Palju igasuguseid pudi-padi ja nänni müüvaid telke, jäätiseautod, kiirtoidu putkad, kust tuli vaid kuuma ja vana õli haisu ning lavad, kus erinevad kohalikud taidlejad oma muusikalisi ja tantsulisi etteasteid demonstreerisid. Poolehoiu võitsid aga orgaanilise siidri ja gaseeritud jookide müügiletid. Seal sai agaralt degusteeritud ja ostsin meile ka gaseeritud greibimahla ja õunamahla, mis olid orgaanilised ja tõesti head. Festivali olemusele kohaselt ostsin minagi kirsse, mida siiani nosin. Tore üritus, mis kindlasti kohalikele väga oluline, aga palju rahvast, kes iga hinna eest kuhugile leti juurde end pressida tahavad polnud väga tore. Enamus ajast me siis neljakesi istusimegi päikesevarju all, nosisime midagi ja vaatasime esinemisi.Õhtul oli pargis kontsert välja kuulutatud. Läksime meiegi, aga õhtud lähevad siin ikka väga jahedaks ja isegi jopega hakkas meil üsna ruttu külm ja nii me sealt kodu poole ära jalutasimegi, tee pealt kaasa karbi friikaid nosimiseks ostsime ka.

Üks asi, mis selle nädalavahetusega eriti hinge kraapima hakkas oli Austraalia naiste välimus ja nende riietumisstiil. Raigo sai igas minutis mitu traumat, sest tema sõnul oleks vallalisel mehel siin väga raske pikema perspektiiviga suhteks naist leida. Esiteks on tõesti enamus naisi siin kohutavalt end käest lasknud, nad on meeter korda meeter ja riietuvad täiesti suvaliselt. On erandeid, aga tihtilugu saab nende välimuse järgi aru, et tegu on hoopis näiteks filipiinlasega. Täiesti piinlik on naisi, ka noori tüdrukuid vaadata, sest neil on vist tõesti savi, millised nad välja näevad.

Eile astus festivalil meie juurde järsku üks mees, kes ütles, et tundis meie keele ära. Nimelt oli tegemist Pembertonis avokaado farmi omava mehega. Ta kiitis eestlasi taevani, neid pidi ka tema farmis palju olema. Nagu juba kohalikule bossile kombeks kiitis ta eestlasi, sakslasi ning kirus prantslasi ning kohalike austraalasi, kes pidid kohutavalt laisad olema, aga backbakkereid kiruvad kuna nood võtavad ju kõik meie töö, naljakas. Ta olevat eelmisel suvel ka Euroopas reisinud, Poolas, Ungaris ning ütles et see , et seal on palju väikeseid riike, kõigil oma kultuur ja huvitav ajalugu on austraalase jaoks äärmiselt huvitav. Nii mõnus on ikka jätkuvalt kuulda, kui Sind ja Su rahvust kiidetakse.

Oleme jätkuvalt majas kahekesi ja loodame, et nii see ka hetkel jätkub. Ilusat 3ndat adventi!

                                                           

Jõulupuu on olemas!

Meie tagasihoidlikud jõulukaunistused :)

Jõulukuu ehk suvekuu

Eile sai siin mail ametlikult alguse suvi ja ühtlasi ka jõulukuu, aasta viimane kuu. Tegelikult tähistasime seda juba pühapäeval, esimesel advendil, kui sõitsime Kaisa ja Villuga taaskord Windy Harbourisse, seekord aga seal kõrval olevasse Salmon beachi, ilm oli väga soe ja ideaalne rannailm. Juhul, kui ma poleks sellele eraldi mõelnud, et jõuluaeg sai alguse, poleks mul tegelikult mingit tunnet, et kolme nädala pärast saan ma meie väikese kuid armsa kuuse all kinke avada. Vahest on mul isegi veidi kurb meel kuna kodus olid jõulud mulle väga tähtsad, just selle tunde pärast. See, kuidas ma advendi aja alguses tuba kaunistasin, küünlaid põletasin, kuidas me koos vanaisaga maal metsast kuuse välja valisime, seda kodus kaunistasime, verikäkki ja verivorsti juba enne jõule küpsetasime ja sõime, samuti piparkooke valmistasime ja glasuurisime, oeh..see loend võiks olla veel kordi pikem. Enamus asju ma siin, Austraalias teha ei saa, selle asemel saan ma päikest nautida, ookeani ujuda ja laintes möllata, parimal juhul saan piparkooke ja hapukapsast süüa. Tagasi pühapäeva minnes, siis algas see suvi ikka mõnusa „pauguga“. Laintes möllamine tegi järjest julgemaks ja ühel hetkel kui meid tabas see tegelikult väga eluohtlik seik, nimelt mere poolt tulev laine kiskus maa poole ja maa poolt tulev laine lükkas tagasi ookeani, Raigo oli laines ja ookeani võttis ta prillid. KURAT JA PÕRGU, enne tulekut sai just uued prillid ostetud ja nüüd on need läinud. Mul võttis ikka väikese pilli lahti, aga neid ei olnud enam kuskilt võimalik leida. Otsimine polnud mõtekas kuna lainemöll olid need ammu endaga kaasa viinud. Egas midagi, nüd olen kuni uute prillide saabumiseni autojuht, teejuht ja igast muud. Ega ta nüüd täiesti pime ole, saab aru kui ikka mil  päev ja öö on. Olgu, ta saab hakkama, aga päris raske on. Tööl ta eile ei käinud aga täna oli thinninguga tubli. Eile ja täna olemegi tükitööna thinningut teinud ja päris kenad kopikad sellega ka saanud, igatahes rohkem, kui oleks tunnipalk. Eks vedas ka kuna osad read olid enamjaolt puhtalt läbijalutamise ja mõne õuna noppimise vaev, samas päevalõpus saime sellised peavalu puud, kus ma viimase tund aega tegin viite puud, jube..

Eile oli ka Villu sünnipäev ning sellepuhul käisime nende pool õhtusöögil, lisaks ka kaks nende majas elavat itaalia kutti. Kaisa oli valmistanud kartulisalatit, jumalik, see oli tõeliselt hea ja tekitas koduse tunde. Stefano valmistas aga pastat ja olgem ausad, üks itaalane teeb ikka õiget pastat, lõhna juba sõime ja kui veel seda maitsesime siis viis keela alla, üks parimaid mida elus saanud oleme. Pastaks oli carbonara.

Ilmad on nüüd väga soojad ja töö juures on igasugused „kollid“ väljaroninud. Ämblikud ja maod..jah, ma tean, et ma tulin Austraaliasse, kus ilma meid nägemate, nedega harjumata ei saa elada, aga mul on kabuhirm nende ees. Õnneks vähendas seda veidi see kui mulle kohalikud rääkisid, et need me töö juures ei ole surmavad, hammustus vaid väga valulik. Üks hispaania poiss täna hammustada sai, aga pärast kõndis oma kahe jala peal ja oli täitsa inimesemoodi olemisega. Eks tuleb oma hirmuga silmitsi seista ja hakkama saada!

Pakk jõudis reedel kohale ja selle üle oli kõike parem meel, midagi eestimaist igale maitsele oli seal :P

eestlase töökus pole müüt

Enne siia mandrile tulekut on kindlasti paljudel mõtteis küsimus, missuguse mulje ja imago on enne mind loonud siinsed nn Eesti "vägilased" või lihtsalt Ainid nagu mu üks tuttav siin tavatses öelda. Nimelt on päris tihti kas uudistevahendusel või eestlaste gruppi facebookis jälgides jäänud silma artiklid või inimeste abipalved, hoiatused, Eesti soost mehepoegadest, kes on tulnud siis elunautima, selle natuke pahempoolses tähenduses. Kahjuks on nii, et leidub tüssajaid, pätte ja kaabakaid ning lihtsalt suuri laiskvorste. Mitte, et ainult eestlased sellised oleks, sest siin veedetud kahe kuu jooksul on selgeks saanud ning on ka maininud tööandjad, et suurimad lohed tööjuures on itaalased, prantslased, šotlased ja inglased. Siiski on inimesi, kes ajavad taga suuri summasid raha, aga tööd selle nimel polda vääriliselt nõus tegema.
Õnneks meie kartus sai ruttu mööda, kui peale seda, mil olid öelnud, et from Estonia, läks inimestel nägu naerule ja nad said käsi kokku lüüa, et jumal tänatud, ühedki inimesed, kes tööd oskavad, viitsivad ja tahavad teha. Ma ei tee loomulikult teisi rahvuseid maha kuna töökaid inimesi on igast rahvusest, aga eestlased on enamjaolt suutnud oma mainet väga hoida. Eestlane on Austraalias heas hinnas ja neile usaldatakse ka natuke paremaid töid. Sellest saime aru siis, kui teised töölised tööpäeva alguses kastiautodesse pandi ja põllu peale laiali viidi, meile aga natuke paremaid tööotsi anti. Ei teagi nüüd, kas asi selles, et saime töö selase püsitöötaja kaudu või tõesti Ben (meie boss), teadis, et meile saab töid usaldada. Eks tuleb seda mainet edasi üleval hoida ja mitte kurjast kasutada, me oleme üritanud küll tööl endast maksimumi anda ja kuna meil on tunnipalk, mitte tükipalk, siis tegelikult on seda stressi ka vähem ja saab vahepeal natuke rahulikumalt võtta mitte kapsad ninast väljas edasi punnitada.
Hetkel ongi nii, et töö Newtoni õunafarmis jätkub, täna pidime kahjuks kogu päeva tegelema thinninguga, see on siis maakeeli töö, kus õunapuudele tuleb teha õunaharvendust, et pisikestel oleks ruumi suureks kasvada, sest puud on siin tänu erinevatele pritsimistele ikka õuntest lookas, nagu sõstrapõõsad. Sõltuvalt puude suurustest tuleb ka redelit kasutada, et siis kõrgemalt samuti neid harvendada. Jumal tänatud, et ka selle tööga me tunni põhjal tasustatud saame kuna nii nagu ma kuulsin teenisid täna prantslased alla 100 dollari. Meie teeme oma 8 tundi ära ja tasu on tunnis 21.08dollarit, seega oleme hetkel väga rahul.
Nädala parima uudise tiitel läheb sellele, et Gill teatas eile oma puhkusele minekust, seega katkevad meie igaõhtused 4-5 tunnised india keele kursused  läbi seina 3 nädalaks, pole hullu, olemegi juba üleõppinud..oh seda rõõmu, saame ise olla majaperemehed.

see siis ongi vabadus

Nädala sees helistas Natali ja palus meid nädalavahetuseks taas enda juurde. Nädalavahetuseks lubas väga ilusat ja päikeselist ilma seega olin ma kohe ka nõus. Laupäeval Käisime Bridgetowni bluusi festivalil ja täna avastasime mööda rannikut sõites randu. Just täna jalutades mööda lõppmatuid valgeid liivarandu ja imetledes ookeani ja tuule vahelist võitlust tabas mind üks imelik tunne..ma olen täiesti vaba inimene ja mul ei ole mingeid kohustusi, ma võin teha kõike mida hing ihaldab, võin juba homme sõita kasvõi teise maailma otsa ja seal seigelda. Imelik, aga sellist vaba ja õnnelikku tunnet pole ma Eestis elades kunagi tundnud. Kodus oli loomulikult mõnus ja hea olla, aga ikka ja jälle olid Sul kohustused ja mured millega tegeleda, siis oli veel kool ja muud toimetused, mis ei andnud just tihti olla lihtsalt niisama ja tunda end muretuna. Lihtsalt istusin liival ja jälgisin ookeani ning omaette tuli naeratus suule, polnud ühtegi muret, lihtsalt see hetk. Tegelikult olen ma enamuse Aussis veedetud ajast seda tunnet tundud, täna lihtsalt see paiskus minust välja ja ma mõtlesin selle üle, et mis teeb inimese just siin nii õnnelikuks ja rahulolevaks.

1. Siin on võimalus absoluutselt KÕIGIL tunda end inimesena kes saab omale kõike lubada. Ma pole siin veedetud aja jooksul kohanud kodutuid ega kerjuseid. Inimestel on lihtsalt kõigil töö ning mis oluline siis töö, mis ära toidab ja lubab elada väga inimväärset elu ning kui juhtub, et on inimesi, kes ei saa töötada või kellel tõesti tööd pole, siis valitsus on siin ka väga rahvasõbralik ja toimetulekutoetused pole mitte mõnitavad vaid tõesti abistavad ja nendega saab ka ära elada. Poleks iial unistanud sellest, et täiesti tavaline lihttööline-backpacker ehk seljakotirändur teenib ühes nädalas sama palju kui keskmine Eesti õpetaja kuus või on palgad võrdsed kõrgepalgaliste arstidega.
2. Inimesed on lihtsalt nii sõbralikud ja viisakad, vahel isegi liiga. Täiesti võõrad inimesed võivad kohtudes Sind teretada ja abi-midagi küsides ollakse äärmiselt lahked aitama. Mulle väga meeldib siine ühiskond kus inimestel puudub see eestaslik endassetõmbumine, inimesed naeratavad siin igal sammul.
3. Loodus on imeline ja puhas. Jah, ma jumaldan ka Eesti loodust, nelja aastaaega ja maalilisi vaateid, aga see mis on siin on lihtsalt võimas, kõik on massiivsem ja see ilu on teistsugune kui kodune jõhvikaraba päikesetõusul. Siin ronides kaljude otsa ja imetledes ookeani möllu on midagi imelist, see kõik ei mahu Su sisse ära ja seda kõike kaasas kanda on raske.
Ma väga tahaks, et võtaksite ühel hetkel ette samasuguse elumuutuse, ükskõik kui kauaks, aga et te prooviksite sama asja,minna ja elada hoopis teistsugust elu. See on midagi, mida kodus ei suuda ette kujutada. Ükski sõjavägi ei tee nii iseseisvaks ja täiskasvanuks kui see kogemus. See elu on lihtsalt ilus. Olled maailma teises otsas, hoopis teises keskkonnas vaatad inimestele ja maailmale ikka teise pilguga küll ehk see pole mingi müüt, et ilma näinud inimene on laiema silmaringi ja maailmavaatega. Ma leidsin internetis ringi kolades ühe väga huvitava kirja ja jagan seda Teiega:

Jah ma tean, mis kartus alguses sees on, aga te ületate selle koheselt, kui näete, et Teie inglisekeeleoskus ületab enamute bäkkerite omasid, kes on Aasiast või Prantsusmaalt.

Rääkides tööst, siis peale nädalat niisama puhkamist,mis oli mulle äärmiselt raske kuna ma ei oska niisama olla, töötame nüüd taas farmis, Manjimupi suurimas. Newton Brothers Orchades omab 7 farmi siinkandis ja ainuüksi see, kus meie töötame on massiivne, ühest otsast teise sõdab autoga oma 7-10 minutit. Tegemist on põhiliselt õunafarmiga. Ahjaa, et kuidas me üldse sinna saime, peale seda kui olime otsustanud, et liigume edasi, tuli Gill ükspäev koju ja ütled "Katrin tomorrow you gonna work", ma olin päris pahviks löödud, aga tegelikult ikka päris rõõmus. Neljapäeval töötasime puude kastmissüsteemide kallal. Puude vahel on väikesed spinnerid, mis vett pritsivad, meie ülesandeks oli neid kontrollida, ega need ummistunud ega katki ole, vastasel juhul parandasime ja vahetasime neid. Vett sai ikka igalepoole ja peale paari esimest meetrit tilkusime juba korralikult, mis sest, et vihmariided olemas olid. Vesi oli aga õnneks soojema poolne ning ilm polnud ka jahe, seega ei kurda kohe üldse. Päeva jooksul tegime erinevaid asju, mis tegelikult kõik kastmisega seotud, seega oli vaheldusrikas. Reedel aga polnud vaja seda enam jätkata ja siis ühinesime teiste töölistega, et noorte õunapuude aluseid rohida. See oli juba tüütum ja seljale koormavam, aga pole hullu kuna vähemalt on töö ja inimesed selles farmis väga vinged. Palk on ka parem, kui eelmises kohas, seega oleme rahul ja õnnelikud, tööd on jätkumas meile kuna nii nagu Gill rääkis, siis nov keskel-dets alguses algavad uued hooajad kestavad vaheldumisi maini välja. No nii kaua nüüd ka Manjimupis ei kavatse elada, aga vähemalt on kindlus hinges.

Kuidas me siis elame?

Aeg möödub igatahes kiiresti ja juba oleme Austraalias olnud üle kuu aja. On asju, mille üle ma nuriseks ja sada korda kiruks, näiteks väga aeglane internet ning selle levi puudumine paljudes maapiirkondades, suured panga teenustasud ja kärbsed, aga ometigi on head palju rohkem.
Peale seda, kui majaomanik naasis oleks meil olnud võimalus sinna kauemaks jääda ja tasuta elada, ainukeseks miinuseks see, et peab kaugemalt tööle käima. Siiski naeratas(noh, kui palju just..) õnn ja mulle helistas üks prantsuse kutt, kes pakkus linnas tuba, sest ta oma tüdrukuga sealt lahkub. Jessjessjess oli loomulikult alguses, et saame linnas elada ja rahus ning vaikuses oma toas. Õnn oli, aga pisut üürike kuna peale seda kui olime koha üle vaadanud ja järgmisel päeval sisse hakkasime kolima selgusid mõne nüansid. Esiteks on vaja meil endil muretseda voodipesu ja voodi asjad padjad tekk, köögitarvikud, rent pole mitte kahe inimese kohta 100 nädalas vaid ühe kohta, 400dollarit tagatisraha ka. Ma olin päris nukker, sest mida me teeme selle tavaariga siis, kui tahame edasi liikuda, ei taha poolest autost teha köögitarvikute hoidlat ja magamistuba. Siiski ei tundunud parem olevat mõte, et tagasi hostelisse läheks kuna seal tuleks kahe peale maksta 300 nädalas, 100 dollarit võitu juba suur asi. Padjad andis õnneks eelmine üüriline kuna kutt polnud esimesel korral seda selgitanud ja siis oli tüdruk õnneks lahke ja padjad siiski arusaamatuse pärast andis. Voodipesu muretsesime ka, Target tuli appi ja sealt saime päris soodsalt komplekti. Meie õnneks avati järgmisel päeval Manjimupis uus pood, mis olevat suuuur asi kuna siin vahetavad poed asukohti mitte ei avata uut poodi. The reject shop, meenutab Eesti jyuski, aga on natuke suurema sortimendiga, seal saab palju häid asju soodsa hinnaga, sealt siis muretsesimegi omale köögitarvikuid. Natuke lihtsalt imelik, et sul on sharehouse aga sa ei jaga asju teistega. Nii vähemalt kohalik töökaaslane oma hämmingut väljendas. Rahulik on siin küll kuna teises toas elab omanik, indu, Gill. Kui ta parasjagu tööl pole siis räägib telefoniga, oma indu keeles ja kõvasti ja kiiresti ja pidevalt.Maja on tegelikult selline uuemapoolne. Kõik vajalik on tegelikult olemas, seega nüüdseks olen juba maharahunenud ja täitsa võib siin elada.  Lahkumiseks peame leidma uue üürilise või teatama kaks nädalat ette. Uue üürilise leidmine ei peaks keeruline olema kuna nõudlus sharehouseide järele on suur siinkandis.
Töö on meil ikka sama ja viimasel nädalal möödusid enamus päevad juurvilju korjates ja taimi istutades. Töö koha pealt on mul tunne, et see on ammendamas, tööd oleks, aga tahaks nüüd midagi muud. Võibolla ajan vaid suuremat palganumbrit taga, aga miski ei hoia mind kinni ja erinevaid töid on just kogemuste mõttes ka hea proovida. Peale järgmist nädalat saab meil töötatud seal farmis kuu. Uuel nädalal proovime päevad pikemaks teha, et mitte ainult 7 või 8 tundi nagu tavaliselt. Rääkisime ja saime kinnitust, et võib tööle ka varem tulla, poleks probleem alustada hoopis 6 või 7. Oleks hea ikka üle 40 tunni nädalas ära teha.
Kuna oleme palju siin ringi sõitnud siis näinud, et farme on ümbruskaudsuses palju, aga samas sain facebookist teada, et paljud farmis on juba töötajatest täis, ei vajata uusi. Samas miks loobuda tööst, kui tööd on ning hakata uut otsima, kui ei tea kas saab. Kord olen ühel poolel ja siis teisel. Kui uut farmi otsida, siis sõidaks ise ringi ja otsiks, sest tahaks siin kauem olla, aga samas on soov liikuda Denmarki või Albanysse. Eks aeg näitab, võibolla olen järgmine nädal targem. Üheks rõhujaks edasi liikuda on see, et praegu töötame väljas, ka vihmaga ning see väga ei meeldi. Ilm muutub kiiresti, kord päike, siis vihm. Umbrohu vahel kapsaid otsida on vihmaga väga ebameeldiv. Nüüd kuna suvi algamas, siis teevad liiga ka kärbsed, neid on tohutult ja tiirlevad su ümber ning ronivad näkku. Töötaks siseruumides vahelduseks küll.
Millestki lõbusamast, vabast ajast rääkides, siis hakkasime ujumas käima ujulas. Esimesel korral käisin ainult Kaisa ja Villuga, Raigo oli pingil, aga täna tuli ta ka basseini ja ma olen niiinii rõõmus, sest ta ujus täitsa ise juba paar meetrit. Nii vahhva oli teda õpetada ja näha kuidas ta püüab. Suvel läheb lihtsalt nii kuumaks, et jahutust on päeval ujumise näol vaja, seega üritame kiirelt ujumise talle selgeks saada. Igatahes on ta tubli õpilane.

See nädalavahetus on nii pikk tundunud, kaua oleme maganud ja uueks nädalaks valmis. Vihale ajab, et nädala sees on kuumad, vihmata ilmad ja kui saabub laupäev on pilved ja vihm kohal. Laupäeval sõitsime Donnely Riverisse, väike külake, kus kängurud ja emud lihtsalt ringi vudivad majade ja autode vahel. Otsisime jõge, kus ääres peesitada, aga enne seda seiklesime 1,5h autoga metsas ja otsisime seda, jällegi puudus gps levi, ja kohati olime ikka VÄGA metsase tee peal ning tulemuseks see, et jõest on alles vaid kuivanud säng. Egas midagi, seiklesime niisama küla vahel ja chillisime kängurudega. Õhtul käisime kohalikus hiina restoranis söömas, ma olin päris umbuslik ja see pidas paika. Oma toidu eest ma maksma ei pidanud kuna mulle see ei maitsenud ja lihtsalt oli väga kehva maitsega. Nuudlid köögiviljade ja magushapu kastmega. Tundus nagu õli oleks vana olnud. Kasutati lapstööjõudu nagu Aasiaski kombeks, noored poisid,kodust diivani pealt tulnud vist kuna riietus oli küll väga suvaline. Ega teised said kõhu täis kuid polnud samuti väga vaimustuses. Siiski oli see õhtuks täiesti välja broneeritud ning mööda sõites hiljem oligi see pungil rahvast täis. Ei välista, et teinekord sinna veel sööma lähme, sest menüü on pikk ja võibolla peab lihtsalt midagi muud proovima.
Pühapäeva õhtule kombeks peaks sauna minema, aga seda siin pole ja puudust tunneme väga. Selle asemel lähen pannakaid tegema. Ajavahe Eestiga on nüüd peale kellakeeramist 6 tundi. Tervitame ja kallistame :)

Saime omale maja koos kängurude ja kanadega

Esmaspäeva hommikul sain ma kõne ühelt naiselt, kes soovis, et me tuleks tema majja elama, vähemalt 7 päevaks, sest ise sõidab ta minema ja ta soovib et keegi maja ja loomade eest hoolt kannaks. Töölt tulles oli ta läinud ja meile pika kirja kirjutanud, kus ütles, et on vähemalt 7 päeva, võib olla peame ka kauem olema, meile sobib :) Olime kaua otsinud elamist, et saada hostelist minema ja nüüd siis selline liigagi ilus pakkumine, Raigo loomulikult tõmbas mu eufooriat maha sellega, et me ei tea mis loomad tal on, pärast on seal 100pealine pullikari. Ning kohe kindlasti ei tohiks kanu ja kängurusid olla. Guess what? Just neid loomi me hommikuti ja õhtuti toidamegi. Terve päeva pidasin ma kuumuse käes vastu vaid mõttega, et õhtul saame uude elamisse. Saime Manjis kokku ja sõitsime tema järgi 30kilomeetrit ning jõudsime ikka sõnaotsesmõttes metsa sisse. Tegemist on väga kauni kohaga, nagu Aussis kombeks on majad kerge mäekallaku peal, all laiub suur veekogu ja ümber suur mets. Hommikuti tõuseb päike järvekese ja metsa tagant, seega on see eriti kaunis vaadata.

Ülesanded ei ole meile ülejõu käivad, peame hommikul ja õhtul veetma umbes 15-20 minutit, et kanad ja haned ära toita.Lisaks õhtul peame kanade munad üles otsima ja tuppa tooma. Free eggs all week :P Lemmikuks osaks päevast on aga see, et õhtul toidame metsikuid kängurusid, kes hüüdmise peale koha tulevad, osad on juba ise aegsasti kohad sisse võtnud, kokku umbes 15. Spetsiaalset segu laotame paari hunnikusse ja siis nad seal nosivad. Kaks kängut on eriti sõbralikud ja neid saame paitada. Nad tatsavad tegelikult kogu päeva ja öö maja ümber.

Täna mõtlesime peale tööd valdused üle vaadata, aga me olime nii kapsad omadega ja maa siin nii suur, et lihtsalt kaugele ei jõudnud. Käisime vee ääres ja väikesel saarekesel vee peal, kus on toolid ja seal on mõnus pikutada. Lisaks on siin palju väikeseid majakesi niisama puhkamiseks ja vaate nautimiseks. Aiamaalt noppisin apelsini, aga unustasin selle õue. Igatahes on siin väga mõnus ja Natali väga tore inimene, et usaldas kogu oma uhke elamise meie hoolde. Päris kahekesi me siin ka pole, väike valge karvakera Pindy kargab meiega igal sammul kaasa. Istub kamina ette ja lihtsalt oleme nüüd,  sellised võimalused tulevad ainult Austraalias, väga lahe kogemus :)

Uued professioonid ja nädalavahetus

Nädal on taaskord omadega lõpule veerenud ja oleme omadega end uueks töönädalaks valmis seadnud, et uue hooga kõvasti tööd vehkida. Möödunud nädal oli murranguline kuna lõpuks sai kõplamine läbi. See alguses nii lihtne ja mõnus töö muutus lõpuks päris üksluiseks, aga siiski soovitan Teil võimalusel seda tööd teha, sest midagi teistsugust kui enamlevinud picking ja packing. Neljapäeval asusime sama farmeri juures, aga teise farmi tööle-avokaadosid korjama ja pakkima. Ma olin eelnevalt palju lugenud avokaadofarmis töötamise kohta ning olin pisut hirmul, sest pidavat korjamine naisterahvale raske olema. Ega oligi, esimene päev korjasime 6 tundi, päike paistis lagipähe, polnud pilvi ega jahutavat tuult. Pidime korjama valikuliselt, et need avod mis on päikese käes, need mis lehtede all varjus, las veel jäävad. Kott kõhul, kuhu avosid korjasime, täitus mõne minutiga, siis tuli see suuremasse kasti ära tühjendada. Korjasime kolmekesi, Raigo ja Anniega. Alguse asi ja üritasin ikka korralikku tempot hoida, aga õnn on meil see, et makstakse meile tunni alusel, seega ei pea arvet pidama ja punnima, et päeva lõpuks võimalikult palju kaste täis korjata, sest nagu olen kuulnud makstakse paljudes farmides just kasti pealt. Raigo sai traktoriga ringi vurada, seega talle meeldis kohe väga see töö.

No selline ma olin kui avosid korjasin :D

 Päeva lõpus olin ma väga väsinud, õlad andsid tunda, sest pidevalt oli oma 10-15 kilone kott ees rippumas (ma tegelikult ei tea palju see täis avo kõhukott kaalub, aga umbes arvan, et niipalju). See jutt peab aga paika, et iga naisterahvas seda tööd teha ei suuda, sest vastupidavust on vaja ja füüsiliselt ei saa ka kehvas vormis olla, sest muidu lihtsalt keha annab järele selle kuumuse käes rabeledes. Reedel sain ma pakkida, Raigo jäi ikka korjama, nii oligi hea, sest teisel päeval olid puud suuremad ja maast sai vaid paari avosid kätte. Tuli turnida, et korralikult neid noppida. Pakkimine oli hea seepoolest, et sai sees töötada, vahelduseks päikese käes praadimisele.Pakkimine toimub suuruste järgi. Masinad ise soprteerivad nad lintidele, meil jääb üle vaid ilusasti pakkida. Peab tunnistama, et kella päevajooksul ei vaadanudki ning aeg liikus pakkides kiirelt. Ega sealgi mingit kunsti pole, alguses tehnika kätte saad, siis läheb kõik kiirelt. Päeva lõpuks, peale 7 tundi jalad veidi tuikasid, sest põhiliselt seisad aina paigal, vahepeal liigud ringi, tõstad täis kasti ära, võtad uue, või siis liigud teise lindi juurde, kui see umbes. Tahtsime reedel varem lõpetada, sest Wayne kutsus enda poole grillikale, aga pakkimist oli nii palju, et ikka tuli täispikk päev. Kiiruga koju, pessu ja riide vahetus ning tagasi farmi juurde. Lõkkekoht oli väga ilusas kohas, suure tehistiigi ääres nõlva peal..Õhtu kulminatsioon oli see, et sõitsin esimest korda Aussis autoga ja veel pimedas. Omaarust olin väga tubli aga Raigo arvates tahtsin äärekivisid liiga palju müksata. Väga imelik oli sõita kuna puudus teel olemise taju, eks peab rohkem sõitma ja harjuma. Laupäeval tahtsime randa minna, aga otselooimulikult  olid ilmal muud plaanid ning seetõttu läksimegi randa jopeda ja pikkade pükstega.  Windy Harbour oli nii 80 kilomeetri kaugusel. Mitu tundi seiklesime rannaäärsetel kaljudel, kividel ja liival ning jälgisime ookeanilainete mängu.

 Need lained on ikka lained ja väga võimsad. Sellel teekonnal randa ja tagasi kohtasime ka väga lähedalt kängurusid. Ühte saime kohe eriti lähedalt vaadata, sest see oli juba kutuks sõidetud tee peal. Kaks korda hüppasid nad meile teepeale, õnneks piisavalt kaugelt nägime ja saime pidama. Teed on loomulikult siin kitsad, just need vähem kasutatavd teed, no on raskusi, et auto ära mahutada, Eestis oleks üks sõidusuund, aga siin kokku hoitud ja kahekesi peab ära mahtuma, rääkimata sellest, kui kurvilised ja mäest üles ja alla, väga fun. Pühapäev möödus  töö tähe alla Pembertonis motellis ja hiljem nautisime päikest ja sooja ilma, mida natuke ka vahel on, ma tean, et varsti nutan taga neid jahedamaid ilmasid, Neljapäeval oli meil palgapäev, seega on nüüd kohe mõnusam elada, kui kaardi peal juba esimene palk siramas, uue nädala neljapäeval aga jälle. Väga suur raamatu lugemise ja filmi vaatamise isu on, aga õnneks lubati mulle varsti neid kodust saata, hurraa! Lõpetuseks ma lihtsalt pean mainima, kui lahked, sõbralikud ja toredad inimesed elavad Austraalias. Täiesti võhivõõrad teretavad ja küsivad kuidas läheb. Väga mõnus on siin elada, ausalt, mis sest, et kodu igatsen ka natuke. Olge mõnusad!

Windy Harbour

Loodust avastamas

Homsest on saanud täna ja saan Teiega jagada meie nädalavahetuse seiklusi ja muidki uudiseid jagada. Kuna seis säärane, ei nädala sees olen usin kõblaja ning nädalavahetusel käin Pembertonis hotelli tube koristamas, siis ühtegi vaba päeva mul otseselt eelmine nädal ei olnudki. Kuigi jah, koristamisele kulub umbes 4 tundi ning kuna laupäeval olin vaid kleidiga ja ilm jahe, vihmane siis peale tööd me metsa seikleme ei läinud. Pühapäeval tulid Kaisa ja Villu ka kaasa ning käisime metsa ja loodust avastamas. Loomulikult ei olnud ilus ilm vaid jahe, tuuline ja vihmane. Vahel päike piilus. Kõigepealt sõitsime Pembertonist paar kilomeetrit välja ja jõudsime ühe kohaliku vaatamisväärsuse juurde-kärestik ja kosk.

Mida sa kaua ikka seda voolavat vett vaatad,mis sest, et hingemattvalt ilus, seega otsustasime läbi käia ka 2,1 kilomeetri pikkuse matkaraja. Ega metsas midafi erilist vaadata ei olnud, puud, puud ja puud, aga rada ise oli vaheldusrikas, loogeldes ikka üles  ja alla ja tehes igast vigureid. Seega oli see päris suur katsumus kuna kord oli palav ja kord külm.  Ühe korraliku trenni eest oli aga see rada ikka..

Kuna kell oli alles lõuna, siis otsisime kiirelt internetist veel kauneid kohti, mida külastada. Meie vastu töötas aga katkendlik, tegelikult olematu internetiühendus ning seega ka GPS. Metsade vahel seda pole, seega pidime suure tee äärde sõitma ja seal oma otsinguid jätkama. Järgmiseks sihtkohaks oli Beedlupi rahvuspark. Seal on metsas rajad, mida läbides jõuad vahepeal mõne kauni kohani, näiteks puu millest läbi minna, järveke, rippsild kärestiku kohal, suur kosk.

Puuni, millest kirjade järgi sai läbi minna oli oma 40minutilise jalutuskäigu kaugusel ja see teekond oli väääga raske. Kohati tundus, et selle mäe tipust saab küll taevasse. Karri puu ise oli vägev, läbimõõt oli 2.4meetrit ja kõrgus 72meetrit. Igatahes mahtusime nejljakesi puu sisse vihmavarju.

Pärast fotosessiooni karri puuga tahtsime ringiga tagasi alguspunkti jõuda, aga ühel hetkel avastasime, et kõnnime kuskil maanteel ja ise päris täpselt ka ei tea kuhu suunas. Lootsime ju siit kaudu otsemat teetpidi tagasi auto juurde jõuda.Kõndisime oma mitu kilomeetrit ja iga sammuga sai selgemaks, et siit me autoga enne küll mööda ei sõitnud. Vähemalt oli lõbus . Ühel hetkel oli aga rõõm piiritu ja lootus õhtul ikka oma voodis magada tagasi, sest nägime silti, kus viitas kärestkule ja kosele, kust alustasime. Kõndisime veel oma 30minutit ning siis jõudsime alguspunkti. Vahepeal hakkas aga vihma sadama seega tunne oli nagu päris vihmametsas. Puudel olid hoiatavad sildid mürgiste madude kohta- mu samm oli eriti kiire seetõttu.

Viimased kolm päeva on möödudnu suure töö tähe all, hommikuti on üpris raske tööle minna kuna tüdimus sellest kõplamisest hakkab tekkima. Siiski saame põllul puhata kui soov selleks tuleb kuna ülemus Wayne ei ole koguaeg kohal ning me dikteerime oma töökiirust ja aega ise. Täna mainis ta lõuna ajal, et homme alustame vist avokaadode korjamisega, jess, see oleks hea vaheldus. Samuti kutsus reedel grillipeole ja lõket tegema. Kõlab hästi :) Veel paremini kõlab see, et homme on esimene suurem ja ametlikum palgapäev. Ma küll ei tea mis sellest järgi jääb kuna oleme vähemalt paarikümne asja kohta Raigoga öelnud, et palgapäevl ostame, noo eks näis siis.
Täna on meil hostelis suur pizzaõhtu, hakkan oma veidi kärssama läinud purakat saagima ja siis leotan millegiga suus seda..okei, nii hull ka pole, Raigol on aga ilusam :(
Nädalavahetuseks lubab ilusat ja väga sooja ilma, loodame, siis kuskile randa sõita, vist sinna :) Päikest mu sõbrad!

Ülem kõplajad ehk töö juurviljafarmis

Peale seda kui ma esmaspäeval koristamise Pembertonis ühes hotellis lõpetasin olin tegelikult päris ärevil ja kurb kuna see oli ühe päeva töö, me olime juba mitu päeva niisama olnud ja Raigol polnud ka tööd. Käisime hosteli omanikule Berni'le peale, et kas oleks juba tööd ja õhtul tuli ta jutuga, et sai meile tööd-weeding! Polnud alguses halli aimugi. Üks teine Eesti kutt tuli ka meiega sinna. Selgus, et see on ainuke organicfarm Manjimupi kandis. Meie tööks oli koos kahe teise kohaliku kutiga kapsaid rohida kõbladega. Vaod on lõpmatud ja piiritud.

Ma niisama kõblatamas ;)

Alguses olin ma väga tüdinenud ja mulle üldse ei meeldinud, peas vaid mõte, et ära ka jalutada ei saa. Nüüd, kui teine päev seljataga võin öelda, et mulle täitsa meeldib. Jah, töö on küll üksluine, aga samas kasutan erinevaid tehnikaid kõplamisels, seega varjeeruv töö :D Hommikul alustame 8 ja kõblatame suuremaid kapsaid, kus umbrohi väääga suur juba. Tegelikult saimegi nii tööd, et need kaks kes töötasid, ütlesid bossile, et inimesi juurde vaja, muidu ei saa töödega valmis. Me pidavat oleme esimesed backerid, kes sinna võetud üldse. Esimene paus on 10 aeg ja siis lõuna pool 1. Peale seda saame "nalja teha", nii kutsusid kutid seda, et teevad kergemaid töid, mis ei anna võrrelda hommikuse piinaga. Peale lõunat rohimegi väikeseid taimi, seal toimub rohkem kobestamine. Töö ei ole tegelikult raske kuna saame puhata mil ise soov. Makstakse tunnipalka seega rabelema ei pea, aga me oleme ikka tublisti teinud ja punnitanud, et end heast ja tublist küljest näidata. Tööpäeva pikkuse saame ise valida, eile tegime 6 ja täna 8 tundi. Omanikul on üldse kokku kolm farmi: juurvilja, avokaado ja viinamarja. Seega usun, et tööd jätkub meil seal kauemaks. Ainuke asi, mis tööpäeva raskeks muudab on kõrvetav päike. Suvi on nüüd algamas, esimesed tõsiselt kuumad päevad. Täna oli seal 27 kandis. Miinus on ka see, et kuna ma pole ikka kummaripoodi jõudnud, siis kasutan ikka neid, mis siit hostelist sain. Jama on see, et need lõhesid täis ja päevalõpuks on tolm ja muld mu jalad nagu neegril muutnud. Täna avastasin, et käsitsi saan paremini rohitud ja suurte kapsaste vaheltmteengi kummargil tööd. Selg annab veidi tunda, jalad ka, aga taas pean ütlema, et tore siiski ja tegelikult pole vingumiseks põhjust, sest makstakse väga hästi ja Eestis rohimise eest nii palju küsides, olgu ma või ülim kõplaja, saadetaks mimd kuu peale suure jututa. Homme hommikul taas rõõmsalt tööle :)
Muid jutte, siis otsime koos teiste eestlastega oma elamist, midagi, mis oleks odavam. Täna oli rendimaksmise päev, me ütlesime, et me ei teadnud ja maksame homme :D Loodame lähipäevadel ära saada,siit, kuigi inimesed väga lahedad siin, siis no respect teiste suhtes õhtusel ajal küll. Magama jääda on raske, sest lärmatakse kaua just tubadekoridoris. Loodame et näkkab ja saab toa või maja rentida,,sest farmismjätkub töödmja Pembertoni lähen ka veel koristama. Seal saab raha kohe kätta, seega hea kõrvlt nata lisa teenida. Isegi nii lihtsa asja eest kui koristamine saab väga head tasu, mida Eestis võib vaid jõululaupäeval unes näha.
Üks päev käisime suure puu juures ka, nimeks neil diamond treesja kohalikud vaatamisväärsused, metsikult kõrged. Ühe otsas on vaateplatvorm, nii 52 meetri kõrgusel :D

Raigo ronis ühe sisse, mis juba ise otsad andud :D

Tee 52 meetri kõrgusele alaku..

Oleme ikka roosad (praegu punased sest päike põletas) ja rõõmsad ning tervitame Teid kõiki. Öelge, kui talvekasukad välja toote. Me õnneks võtame riideid järjest vähemaks. Cheers;)

Meil on auto ja poolenisti töö

Kuna just lõpetasin kodustele kirjade kirjutamise siis kolmandat korda ma oma nädalavahetuse ülevaadet kirjutada ei jaksa, seega teen päris lühidalt ja lisan ohtralt pilte :)
Igatahes on meil nüüd auto, selline üli tuus 1999 aasta toyota corolla, mis küll jääb üpriski mu kodusele corollale alla, aga liigub, on heas konditsioonis ja on muidu vahhva sell.Igatahes on vasakul pool ilma roolita väga imelik istuda. Jõudsime laupäeva õhtul Manjimupi ja oleme tööhostelis, kus on palju eestlasi. Igatahes, kui eile jõudsime võitis üks hollandlane 10doltsi, sest vedas kellegagi kihla, kust me pärit oleme ning ta pakkus, et Eestist. AGAIN FUCKING ESTONIANS; YOU GUYS ARE EVERYWHERE, WHY, ESTONIANS, WHY YOU ARE EVERYWHERE, LAST WEEK WAS HERE 10 FUCKING ESTONIANS AND NOW AGAIN. Muidu oli sõbralik, nagu enamik siin, aga tol hetkel ta lihtsalt ei saanud aru, kuidas saab meid nii palju olla :D

Perth

                                        Raigo nii rõõmus, et Perthis on,kohas nimega Kings Park

Meie rallikas, toyota corolla siiski :D

Appi, rool on valel pool..

  Läksin mina parki jalutama ja lihtsalt trepi pealsiblisid prussakad, on ikka loomad ma ütlen, jube :D
                                                         

Kokkasin lõunasööki :)