Meie Austraalia: Jõulukuu ehk suvekuu

Eile sai siin mail ametlikult alguse suvi ja ühtlasi ka jõulukuu, aasta viimane kuu. Tegelikult tähistasime seda juba pühapäeval, esimesel advendil, kui sõitsime Kaisa ja Villuga taaskord Windy Harbourisse, seekord aga seal kõrval olevasse Salmon beachi, ilm oli väga soe ja ideaalne rannailm. Juhul, kui ma poleks sellele eraldi mõelnud, et jõuluaeg sai alguse, poleks mul tegelikult mingit tunnet, et kolme nädala pärast saan ma meie väikese kuid armsa kuuse all kinke avada. Vahest on mul isegi veidi kurb meel kuna kodus olid jõulud mulle väga tähtsad, just selle tunde pärast. See, kuidas ma advendi aja alguses tuba kaunistasin, küünlaid põletasin, kuidas me koos vanaisaga maal metsast kuuse välja valisime, seda kodus kaunistasime, verikäkki ja verivorsti juba enne jõule küpsetasime ja sõime, samuti piparkooke valmistasime ja glasuurisime, oeh..see loend võiks olla veel kordi pikem. Enamus asju ma siin, Austraalias teha ei saa, selle asemel saan ma päikest nautida, ookeani ujuda ja laintes möllata, parimal juhul saan piparkooke ja hapukapsast süüa. Tagasi pühapäeva minnes, siis algas see suvi ikka mõnusa „pauguga“. Laintes möllamine tegi järjest julgemaks ja ühel hetkel kui meid tabas see tegelikult väga eluohtlik seik, nimelt mere poolt tulev laine kiskus maa poole ja maa poolt tulev laine lükkas tagasi ookeani, Raigo oli laines ja ookeani võttis ta prillid. KURAT JA PÕRGU, enne tulekut sai just uued prillid ostetud ja nüüd on need läinud. Mul võttis ikka väikese pilli lahti, aga neid ei olnud enam kuskilt võimalik leida. Otsimine polnud mõtekas kuna lainemöll olid need ammu endaga kaasa viinud. Egas midagi, nüd olen kuni uute prillide saabumiseni autojuht, teejuht ja igast muud. Ega ta nüüd täiesti pime ole, saab aru kui ikka mil päev ja öö on. Olgu, ta saab hakkama, aga päris raske on. Tööl ta eile ei käinud aga täna oli thinninguga tubli. Eile ja täna olemegi tükitööna thinningut teinud ja päris kenad kopikad sellega ka saanud, igatahes rohkem, kui oleks tunnipalk. Eks vedas ka kuna osad read olid enamjaolt puhtalt läbijalutamise ja mõne õuna noppimise vaev, samas päevalõpus saime sellised peavalu puud, kus ma viimase tund aega tegin viite puud, jube..

Eile oli ka Villu sünnipäev ning sellepuhul käisime nende pool õhtusöögil, lisaks ka kaks nende majas elavat itaalia kutti. Kaisa oli valmistanud kartulisalatit, jumalik, see oli tõeliselt hea ja tekitas koduse tunde. Stefano valmistas aga pastat ja olgem ausad, üks itaalane teeb ikka õiget pastat, lõhna juba sõime ja kui veel seda maitsesime siis viis keela alla, üks parimaid mida elus saanud oleme. Pastaks oli carbonara.

Ilmad on nüüd väga soojad ja töö juures on igasugused „kollid“ väljaroninud. Ämblikud ja maod..jah, ma tean, et ma tulin Austraaliasse, kus ilma meid nägemate, nedega harjumata ei saa elada, aga mul on kabuhirm nende ees. Õnneks vähendas seda veidi see kui mulle kohalikud rääkisid, et need me töö juures ei ole surmavad, hammustus vaid väga valulik. Üks hispaania poiss täna hammustada sai, aga pärast kõndis oma kahe jala peal ja oli täitsa inimesemoodi olemisega. Eks tuleb oma hirmuga silmitsi seista ja hakkama saada!