Kuidas me siis elame?

Aeg möödub igatahes kiiresti ja juba oleme Austraalias olnud üle kuu aja. On asju, mille üle ma nuriseks ja sada korda kiruks, näiteks väga aeglane internet ning selle levi puudumine paljudes maapiirkondades, suured panga teenustasud ja kärbsed, aga ometigi on head palju rohkem.
Peale seda, kui majaomanik naasis oleks meil olnud võimalus sinna kauemaks jääda ja tasuta elada, ainukeseks miinuseks see, et peab kaugemalt tööle käima. Siiski naeratas(noh, kui palju just..) õnn ja mulle helistas üks prantsuse kutt, kes pakkus linnas tuba, sest ta oma tüdrukuga sealt lahkub. Jessjessjess oli loomulikult alguses, et saame linnas elada ja rahus ning vaikuses oma toas. Õnn oli, aga pisut üürike kuna peale seda kui olime koha üle vaadanud ja järgmisel päeval sisse hakkasime kolima selgusid mõne nüansid. Esiteks on vaja meil endil muretseda voodipesu ja voodi asjad padjad tekk, köögitarvikud, rent pole mitte kahe inimese kohta 100 nädalas vaid ühe kohta, 400dollarit tagatisraha ka. Ma olin päris nukker, sest mida me teeme selle tavaariga siis, kui tahame edasi liikuda, ei taha poolest autost teha köögitarvikute hoidlat ja magamistuba. Siiski ei tundunud parem olevat mõte, et tagasi hostelisse läheks kuna seal tuleks kahe peale maksta 300 nädalas, 100 dollarit võitu juba suur asi. Padjad andis õnneks eelmine üüriline kuna kutt polnud esimesel korral seda selgitanud ja siis oli tüdruk õnneks lahke ja padjad siiski arusaamatuse pärast andis. Voodipesu muretsesime ka, Target tuli appi ja sealt saime päris soodsalt komplekti. Meie õnneks avati järgmisel päeval Manjimupis uus pood, mis olevat suuuur asi kuna siin vahetavad poed asukohti mitte ei avata uut poodi. The reject shop, meenutab Eesti jyuski, aga on natuke suurema sortimendiga, seal saab palju häid asju soodsa hinnaga, sealt siis muretsesimegi omale köögitarvikuid. Natuke lihtsalt imelik, et sul on sharehouse aga sa ei jaga asju teistega. Nii vähemalt kohalik töökaaslane oma hämmingut väljendas. Rahulik on siin küll kuna teises toas elab omanik, indu, Gill. Kui ta parasjagu tööl pole siis räägib telefoniga, oma indu keeles ja kõvasti ja kiiresti ja pidevalt.Maja on tegelikult selline uuemapoolne. Kõik vajalik on tegelikult olemas, seega nüüdseks olen juba maharahunenud ja täitsa võib siin elada.  Lahkumiseks peame leidma uue üürilise või teatama kaks nädalat ette. Uue üürilise leidmine ei peaks keeruline olema kuna nõudlus sharehouseide järele on suur siinkandis.
Töö on meil ikka sama ja viimasel nädalal möödusid enamus päevad juurvilju korjates ja taimi istutades. Töö koha pealt on mul tunne, et see on ammendamas, tööd oleks, aga tahaks nüüd midagi muud. Võibolla ajan vaid suuremat palganumbrit taga, aga miski ei hoia mind kinni ja erinevaid töid on just kogemuste mõttes ka hea proovida. Peale järgmist nädalat saab meil töötatud seal farmis kuu. Uuel nädalal proovime päevad pikemaks teha, et mitte ainult 7 või 8 tundi nagu tavaliselt. Rääkisime ja saime kinnitust, et võib tööle ka varem tulla, poleks probleem alustada hoopis 6 või 7. Oleks hea ikka üle 40 tunni nädalas ära teha.
Kuna oleme palju siin ringi sõitnud siis näinud, et farme on ümbruskaudsuses palju, aga samas sain facebookist teada, et paljud farmis on juba töötajatest täis, ei vajata uusi. Samas miks loobuda tööst, kui tööd on ning hakata uut otsima, kui ei tea kas saab. Kord olen ühel poolel ja siis teisel. Kui uut farmi otsida, siis sõidaks ise ringi ja otsiks, sest tahaks siin kauem olla, aga samas on soov liikuda Denmarki või Albanysse. Eks aeg näitab, võibolla olen järgmine nädal targem. Üheks rõhujaks edasi liikuda on see, et praegu töötame väljas, ka vihmaga ning see väga ei meeldi. Ilm muutub kiiresti, kord päike, siis vihm. Umbrohu vahel kapsaid otsida on vihmaga väga ebameeldiv. Nüüd kuna suvi algamas, siis teevad liiga ka kärbsed, neid on tohutult ja tiirlevad su ümber ning ronivad näkku. Töötaks siseruumides vahelduseks küll.
Millestki lõbusamast, vabast ajast rääkides, siis hakkasime ujumas käima ujulas. Esimesel korral käisin ainult Kaisa ja Villuga, Raigo oli pingil, aga täna tuli ta ka basseini ja ma olen niiinii rõõmus, sest ta ujus täitsa ise juba paar meetrit. Nii vahhva oli teda õpetada ja näha kuidas ta püüab. Suvel läheb lihtsalt nii kuumaks, et jahutust on päeval ujumise näol vaja, seega üritame kiirelt ujumise talle selgeks saada. Igatahes on ta tubli õpilane.

See nädalavahetus on nii pikk tundunud, kaua oleme maganud ja uueks nädalaks valmis. Vihale ajab, et nädala sees on kuumad, vihmata ilmad ja kui saabub laupäev on pilved ja vihm kohal. Laupäeval sõitsime Donnely Riverisse, väike külake, kus kängurud ja emud lihtsalt ringi vudivad majade ja autode vahel. Otsisime jõge, kus ääres peesitada, aga enne seda seiklesime 1,5h autoga metsas ja otsisime seda, jällegi puudus gps levi, ja kohati olime ikka VÄGA metsase tee peal ning tulemuseks see, et jõest on alles vaid kuivanud säng. Egas midagi, seiklesime niisama küla vahel ja chillisime kängurudega. Õhtul käisime kohalikus hiina restoranis söömas, ma olin päris umbuslik ja see pidas paika. Oma toidu eest ma maksma ei pidanud kuna mulle see ei maitsenud ja lihtsalt oli väga kehva maitsega. Nuudlid köögiviljade ja magushapu kastmega. Tundus nagu õli oleks vana olnud. Kasutati lapstööjõudu nagu Aasiaski kombeks, noored poisid,kodust diivani pealt tulnud vist kuna riietus oli küll väga suvaline. Ega teised said kõhu täis kuid polnud samuti väga vaimustuses. Siiski oli see õhtuks täiesti välja broneeritud ning mööda sõites hiljem oligi see pungil rahvast täis. Ei välista, et teinekord sinna veel sööma lähme, sest menüü on pikk ja võibolla peab lihtsalt midagi muud proovima.
Pühapäeva õhtule kombeks peaks sauna minema, aga seda siin pole ja puudust tunneme väga. Selle asemel lähen pannakaid tegema. Ajavahe Eestiga on nüüd peale kellakeeramist 6 tundi. Tervitame ja kallistame :)