see siis ongi vabadus

Nädala sees helistas Natali ja palus meid nädalavahetuseks taas enda juurde. Nädalavahetuseks lubas väga ilusat ja päikeselist ilma seega olin ma kohe ka nõus. Laupäeval Käisime Bridgetowni bluusi festivalil ja täna avastasime mööda rannikut sõites randu. Just täna jalutades mööda lõppmatuid valgeid liivarandu ja imetledes ookeani ja tuule vahelist võitlust tabas mind üks imelik tunne..ma olen täiesti vaba inimene ja mul ei ole mingeid kohustusi, ma võin teha kõike mida hing ihaldab, võin juba homme sõita kasvõi teise maailma otsa ja seal seigelda. Imelik, aga sellist vaba ja õnnelikku tunnet pole ma Eestis elades kunagi tundnud. Kodus oli loomulikult mõnus ja hea olla, aga ikka ja jälle olid Sul kohustused ja mured millega tegeleda, siis oli veel kool ja muud toimetused, mis ei andnud just tihti olla lihtsalt niisama ja tunda end muretuna. Lihtsalt istusin liival ja jälgisin ookeani ning omaette tuli naeratus suule, polnud ühtegi muret, lihtsalt see hetk. Tegelikult olen ma enamuse Aussis veedetud ajast seda tunnet tundud, täna lihtsalt see paiskus minust välja ja ma mõtlesin selle üle, et mis teeb inimese just siin nii õnnelikuks ja rahulolevaks.

1. Siin on võimalus absoluutselt KÕIGIL tunda end inimesena kes saab omale kõike lubada. Ma pole siin veedetud aja jooksul kohanud kodutuid ega kerjuseid. Inimestel on lihtsalt kõigil töö ning mis oluline siis töö, mis ära toidab ja lubab elada väga inimväärset elu ning kui juhtub, et on inimesi, kes ei saa töötada või kellel tõesti tööd pole, siis valitsus on siin ka väga rahvasõbralik ja toimetulekutoetused pole mitte mõnitavad vaid tõesti abistavad ja nendega saab ka ära elada. Poleks iial unistanud sellest, et täiesti tavaline lihttööline-backpacker ehk seljakotirändur teenib ühes nädalas sama palju kui keskmine Eesti õpetaja kuus või on palgad võrdsed kõrgepalgaliste arstidega.
2. Inimesed on lihtsalt nii sõbralikud ja viisakad, vahel isegi liiga. Täiesti võõrad inimesed võivad kohtudes Sind teretada ja abi-midagi küsides ollakse äärmiselt lahked aitama. Mulle väga meeldib siine ühiskond kus inimestel puudub see eestaslik endassetõmbumine, inimesed naeratavad siin igal sammul.
3. Loodus on imeline ja puhas. Jah, ma jumaldan ka Eesti loodust, nelja aastaaega ja maalilisi vaateid, aga see mis on siin on lihtsalt võimas, kõik on massiivsem ja see ilu on teistsugune kui kodune jõhvikaraba päikesetõusul. Siin ronides kaljude otsa ja imetledes ookeani möllu on midagi imelist, see kõik ei mahu Su sisse ära ja seda kõike kaasas kanda on raske.
Ma väga tahaks, et võtaksite ühel hetkel ette samasuguse elumuutuse, ükskõik kui kauaks, aga et te prooviksite sama asja,minna ja elada hoopis teistsugust elu. See on midagi, mida kodus ei suuda ette kujutada. Ükski sõjavägi ei tee nii iseseisvaks ja täiskasvanuks kui see kogemus. See elu on lihtsalt ilus. Olled maailma teises otsas, hoopis teises keskkonnas vaatad inimestele ja maailmale ikka teise pilguga küll ehk see pole mingi müüt, et ilma näinud inimene on laiema silmaringi ja maailmavaatega. Ma leidsin internetis ringi kolades ühe väga huvitava kirja ja jagan seda Teiega:

Jah ma tean, mis kartus alguses sees on, aga te ületate selle koheselt, kui näete, et Teie inglisekeeleoskus ületab enamute bäkkerite omasid, kes on Aasiast või Prantsusmaalt.

Rääkides tööst, siis peale nädalat niisama puhkamist,mis oli mulle äärmiselt raske kuna ma ei oska niisama olla, töötame nüüd taas farmis, Manjimupi suurimas. Newton Brothers Orchades omab 7 farmi siinkandis ja ainuüksi see, kus meie töötame on massiivne, ühest otsast teise sõdab autoga oma 7-10 minutit. Tegemist on põhiliselt õunafarmiga. Ahjaa, et kuidas me üldse sinna saime, peale seda kui olime otsustanud, et liigume edasi, tuli Gill ükspäev koju ja ütled "Katrin tomorrow you gonna work", ma olin päris pahviks löödud, aga tegelikult ikka päris rõõmus. Neljapäeval töötasime puude kastmissüsteemide kallal. Puude vahel on väikesed spinnerid, mis vett pritsivad, meie ülesandeks oli neid kontrollida, ega need ummistunud ega katki ole, vastasel juhul parandasime ja vahetasime neid. Vett sai ikka igalepoole ja peale paari esimest meetrit tilkusime juba korralikult, mis sest, et vihmariided olemas olid. Vesi oli aga õnneks soojema poolne ning ilm polnud ka jahe, seega ei kurda kohe üldse. Päeva jooksul tegime erinevaid asju, mis tegelikult kõik kastmisega seotud, seega oli vaheldusrikas. Reedel aga polnud vaja seda enam jätkata ja siis ühinesime teiste töölistega, et noorte õunapuude aluseid rohida. See oli juba tüütum ja seljale koormavam, aga pole hullu kuna vähemalt on töö ja inimesed selles farmis väga vinged. Palk on ka parem, kui eelmises kohas, seega oleme rahul ja õnnelikud, tööd on jätkumas meile kuna nii nagu Gill rääkis, siis nov keskel-dets alguses algavad uued hooajad kestavad vaheldumisi maini välja. No nii kaua nüüd ka Manjimupis ei kavatse elada, aga vähemalt on kindlus hinges.