Uued professioonid ja nädalavahetus

Nädal on taaskord omadega lõpule veerenud ja oleme omadega end uueks töönädalaks valmis seadnud, et uue hooga kõvasti tööd vehkida. Möödunud nädal oli murranguline kuna lõpuks sai kõplamine läbi. See alguses nii lihtne ja mõnus töö muutus lõpuks päris üksluiseks, aga siiski soovitan Teil võimalusel seda tööd teha, sest midagi teistsugust kui enamlevinud picking ja packing. Neljapäeval asusime sama farmeri juures, aga teise farmi tööle-avokaadosid korjama ja pakkima. Ma olin eelnevalt palju lugenud avokaadofarmis töötamise kohta ning olin pisut hirmul, sest pidavat korjamine naisterahvale raske olema. Ega oligi, esimene päev korjasime 6 tundi, päike paistis lagipähe, polnud pilvi ega jahutavat tuult. Pidime korjama valikuliselt, et need avod mis on päikese käes, need mis lehtede all varjus, las veel jäävad. Kott kõhul, kuhu avosid korjasime, täitus mõne minutiga, siis tuli see suuremasse kasti ära tühjendada. Korjasime kolmekesi, Raigo ja Anniega. Alguse asi ja üritasin ikka korralikku tempot hoida, aga õnn on meil see, et makstakse meile tunni alusel, seega ei pea arvet pidama ja punnima, et päeva lõpuks võimalikult palju kaste täis korjata, sest nagu olen kuulnud makstakse paljudes farmides just kasti pealt. Raigo sai traktoriga ringi vurada, seega talle meeldis kohe väga see töö.

No selline ma olin kui avosid korjasin :D

 Päeva lõpus olin ma väga väsinud, õlad andsid tunda, sest pidevalt oli oma 10-15 kilone kott ees rippumas (ma tegelikult ei tea palju see täis avo kõhukott kaalub, aga umbes arvan, et niipalju). See jutt peab aga paika, et iga naisterahvas seda tööd teha ei suuda, sest vastupidavust on vaja ja füüsiliselt ei saa ka kehvas vormis olla, sest muidu lihtsalt keha annab järele selle kuumuse käes rabeledes. Reedel sain ma pakkida, Raigo jäi ikka korjama, nii oligi hea, sest teisel päeval olid puud suuremad ja maast sai vaid paari avosid kätte. Tuli turnida, et korralikult neid noppida. Pakkimine oli hea seepoolest, et sai sees töötada, vahelduseks päikese käes praadimisele.Pakkimine toimub suuruste järgi. Masinad ise soprteerivad nad lintidele, meil jääb üle vaid ilusasti pakkida. Peab tunnistama, et kella päevajooksul ei vaadanudki ning aeg liikus pakkides kiirelt. Ega sealgi mingit kunsti pole, alguses tehnika kätte saad, siis läheb kõik kiirelt. Päeva lõpuks, peale 7 tundi jalad veidi tuikasid, sest põhiliselt seisad aina paigal, vahepeal liigud ringi, tõstad täis kasti ära, võtad uue, või siis liigud teise lindi juurde, kui see umbes. Tahtsime reedel varem lõpetada, sest Wayne kutsus enda poole grillikale, aga pakkimist oli nii palju, et ikka tuli täispikk päev. Kiiruga koju, pessu ja riide vahetus ning tagasi farmi juurde. Lõkkekoht oli väga ilusas kohas, suure tehistiigi ääres nõlva peal..Õhtu kulminatsioon oli see, et sõitsin esimest korda Aussis autoga ja veel pimedas. Omaarust olin väga tubli aga Raigo arvates tahtsin äärekivisid liiga palju müksata. Väga imelik oli sõita kuna puudus teel olemise taju, eks peab rohkem sõitma ja harjuma. Laupäeval tahtsime randa minna, aga otselooimulikult  olid ilmal muud plaanid ning seetõttu läksimegi randa jopeda ja pikkade pükstega.  Windy Harbour oli nii 80 kilomeetri kaugusel. Mitu tundi seiklesime rannaäärsetel kaljudel, kividel ja liival ning jälgisime ookeanilainete mängu.

 Need lained on ikka lained ja väga võimsad. Sellel teekonnal randa ja tagasi kohtasime ka väga lähedalt kängurusid. Ühte saime kohe eriti lähedalt vaadata, sest see oli juba kutuks sõidetud tee peal. Kaks korda hüppasid nad meile teepeale, õnneks piisavalt kaugelt nägime ja saime pidama. Teed on loomulikult siin kitsad, just need vähem kasutatavd teed, no on raskusi, et auto ära mahutada, Eestis oleks üks sõidusuund, aga siin kokku hoitud ja kahekesi peab ära mahtuma, rääkimata sellest, kui kurvilised ja mäest üles ja alla, väga fun. Pühapäev möödus  töö tähe alla Pembertonis motellis ja hiljem nautisime päikest ja sooja ilma, mida natuke ka vahel on, ma tean, et varsti nutan taga neid jahedamaid ilmasid, Neljapäeval oli meil palgapäev, seega on nüüd kohe mõnusam elada, kui kaardi peal juba esimene palk siramas, uue nädala neljapäeval aga jälle. Väga suur raamatu lugemise ja filmi vaatamise isu on, aga õnneks lubati mulle varsti neid kodust saata, hurraa! Lõpetuseks ma lihtsalt pean mainima, kui lahked, sõbralikud ja toredad inimesed elavad Austraalias. Täiesti võhivõõrad teretavad ja küsivad kuidas läheb. Väga mõnus on siin elada, ausalt, mis sest, et kodu igatsen ka natuke. Olge mõnusad!

Windy Harbour