Meil on auto ja poolenisti töö

Kuna just lõpetasin kodustele kirjade kirjutamise siis kolmandat korda ma oma nädalavahetuse ülevaadet kirjutada ei jaksa, seega teen päris lühidalt ja lisan ohtralt pilte :)
Igatahes on meil nüüd auto, selline üli tuus 1999 aasta toyota corolla, mis küll jääb üpriski mu kodusele corollale alla, aga liigub, on heas konditsioonis ja on muidu vahhva sell.Igatahes on vasakul pool ilma roolita väga imelik istuda. Jõudsime laupäeva õhtul Manjimupi ja oleme tööhostelis, kus on palju eestlasi. Igatahes, kui eile jõudsime võitis üks hollandlane 10doltsi, sest vedas kellegagi kihla, kust me pärit oleme ning ta pakkus, et Eestist. AGAIN FUCKING ESTONIANS; YOU GUYS ARE EVERYWHERE, WHY, ESTONIANS, WHY YOU ARE EVERYWHERE, LAST WEEK WAS HERE 10 FUCKING ESTONIANS AND NOW AGAIN. Muidu oli sõbralik, nagu enamik siin, aga tol hetkel ta lihtsalt ei saanud aru, kuidas saab meid nii palju olla :D

Perth

                                        Raigo nii rõõmus, et Perthis on,kohas nimega Kings Park

Meie rallikas, toyota corolla siiski :D

Appi, rool on valel pool..

  Läksin mina parki jalutama ja lihtsalt trepi pealsiblisid prussakad, on ikka loomad ma ütlen, jube :D
                                                         

Kokkasin lõunasööki :)

Perth, kus eurooplasel on raske süüa saada

Olemegi ametlikult Austraalias, täpsemalt jõudsime siia juba kolmapäeva õhtul kohaliku ajajärgi. Eelnevalt olin uurinud, et taksoga linna sõitmine on üpris kallis ning seega leidsin internetist, et soovitati linna jalutamist ning busse. Tõsiasi, mis kohapeal selgus, oli aga see, et linna on kõvasti üle 10kilomeetri ning kohe kindlasti me seda jala ei tee, seda enam , et Raigol oli spordikott ja seda 13kilost jurakat tassida oli..raske :D No olgu, saime ühelt bussijuhilt infot, et vot see tagumine buss seal läheb linna. Nooo ega ikka päris ei läinud küll. Me sõitsime lihtsaltühe ringi kaasa bussiga, mis peatus erinevates terminalides. Päris okei oli see ja ´isegi bussijuht ei öelnud midagi vaid lasi meil totakatel lihtsaltsõita.Igatahes lõpuks juhatas meid see sama bussijuht õige bussi peatusesse, aga kuna sellega oleks linna jõudmine liiga kaua aega võtnud, siis läksime taksoga. Veendusime juba oma sajandat korda, kui lahked, sõbralikud ja abivalmid on austraalased. Taksojuht oli väga sõbralik ja lobises meiega kogu sõidu.
11 paiku õhtul saime hostelisse ja arvake, kellel tuli kohe uni? Kindlasti mitte meil.. Hommikuks panin aga varajase äratuse kuna siin pidavat see päev vara algama. Siiskisuutsin ma ise äratusest varem ärgata kuna üks neiu mu üleval otsustas keset ööd voodist alla kukkuda ja üks mees hommikul vara tööle minnes krabistada kõiki kilekotte mis leidub.
Nüüd jõuan nende kahe asjani miks ma üldse hetkel kirjutan. Esiteks see,et päike on siin väga tugeva kiirgusega. Tappev kuumus siin ei ole, nii 20-25 kraadi vahel, aga päikesekiirgus on tugev, sest ma suutsin täna ikka korralikult ära põleda. Meie kogu marsuut täna linna peal oli kindlasti üle 10 kilomeetri käimist kuna kohaliku transpordiga me veel sõbraks ei saanud ning jala oli ka väga mõnus ringi jalutada. Pidin omale küll päikesekreemi ostma, aga ainuke pood, kus neid nägime oli selline, et tolmukiht oli tuubi peal, seega jäi ostmata ja põlen homme edasi. Ah et miks, aga vot sellepärast, et ma pole ikka känguruusisd näinud, kuigi täna suuuuures pargis ringi jalutasime.
Kui ma siiani arvasin, et see paberimajandus on raske, siis nüüd sain alles aru kui raske. Hommikust saati ajasime pangadokumente ja käisime kohapeal lepinguid sõlmimas. Väga hull kammaijaa,aga nüüd lõpuks on asjad korras ning paari päeva pärastpangakaart käes.Ühesõnaga ma ütlen, et TFNi, pangakaardija konto ning telefonikaardi asjajamisteks varuga küllaga närvi ja aega, sest see kõik on aeganõudev ja inglise keele oskus ka tarvilik, muidu lihtsalt täidate oma lepingud valesti.
Õhtul tuli meelde, et süüa võiks ka. Heh, eks nõnda me siis tuiasime ja otsisime 1,5tundi kohta kus süüa, sest Perthi kesklinna me´ei viitsinud jalutada, aga natuke rohkem äärelinnas olid ainult aasiapärased kohad ning koha, kus oleks midagi, midaüks eurooplane ka sööb, leidmine raske, VÄGA raske. Hinnad on ka loomulikult sellised, et puhtalt nende vaatamisest saab kõht täis. Lõpuks tegime diili, et järgmisesse kohta lihtsalt läheme sisse ja tellime midagi. Linn on täis aasia söögikohti, mida üks eurooplane sööma peaks siis? Need molluskid ei ole isuäratavad ju.
Kui homme autot ostetud ei saa, siis kuradi kurat küll :D

Singapour

Alles Tallinna lennujaamas tabas see reaalsus, et nüüd ongi minek..vägaväga raske oli kõik kallid mahajätta, samas ootas 9200 kilomeetri kaugusel meid esimene suurem ja soojem peatus- Singapur.
Väga lahe oli see, et eelnevalt oli facebooki grupist "Eestlased Austraalias" meid leidnud üks väga tore kutt Madis, kes meiega selle teekonna koos ette võttis. Lend Soome oli ikka väga olematu võrreldes selleca mis meid ees ootas..11 ja pool tundi sõitu. Rõõmus ma just ei olnud aga mis sa oskad kosta. Singapuri lennule minnes olime aga päris väsinud kuna kell oli juba südaöö ja meie suured plaanid selle pika lennu jooksul lahendada ära kaks ristsõna vihikut ja vaadata ära filme ei õnnestunud päris hästi, sest üsna kohe hakati serveerima "õhtusööki". Ausalt öeldes olid ootused kesised, sest mis sa sellest lennuki einest ikka saada tahad. Valikus oli kaks einet ja suhteliselt suvaliselt valisime kana-nuudli roa. Kana oli isegi päris okei, aga see ülejäänu ei kannata isegi kriitikat. Päris kaua tuli üldse aru saada, et mida me sööme, sest need nuudlid olid rohkem pehmeks keenud kartuliribad. Paar pisikest brokoli tükki ujusid ka kastmes. Parim oli aga see, et free drinks :D Ei olnud küll mingi eriline ja vana aastakäik, aga päris mõnus punane vein. Pärast seda tuli uni ja veini juurde küsides öeldi, et naptime aga tagant võime teile anda.
Uskumatu, aga magasimegi vahelduva eduga oma 7-8 tundi. Hommikusöögi parim osa oli kange kohv, sest munapuder ja vorstike ei suutnud üllatada.Lennujaama ustest väljudes oli esimene tunne ja mõte KUUM. +30 peaks olema paremate päevade Eesti suvi aga siin on erinevus selles, et õhk on meganiiske. Kuna kohalik aeg oli 6 õhtul ja und ka ei olnud siis otsustasime linna peale minna. Meie hotell on Chinatown-s seega tuli avastada metrood. Nagu oli eelnevalt meile öeldud siis peale metrod tuleb Teil ka jalgsi minna, et jõuda Sinagapore flyer-i juurde ehk 164m kõrgusele 360 kraadist vaadet imetlema.
Ühel hetkel pakkus meile edasi liikumiseks küüti üks vanamees oma rattaga. Madis küsis küll, et palju see maksab, aga too vaid naeratas ja ütles et teie rõõmuks viin teid ära. No nii me siis istusime seal külgistmel, korralikult päevi näinud ratas, millel külgiste.Mina ja Raigo kõrvuti ja Madis meie süles, ausalt see oli selline huumor, mis kulmineerus sellega, et ta asus väntama suure liikluse keskel, võisteldes autode ja bussidega. Vahepeal oli papist kahju, ta väntas elueest, aga kuramuse naljakas oli ka. Vahepeal oli tal thumbs up, naeratus ja "good yes?"  Rohkem ta inglise keelt ei mõistnudki. Okei, jala oleksime ka kiiremad olnud : D Eriti koomiline oli see, mis summa ta pärast küsis, teeks isegi sellist taksot. Me hakkasime loomulikult kauplema, aga ta näitas kui higine ta on, lol :D well spent money!
Once in a liftime, seega las olla, sest ega see vaateratas ka odav ei olnud, 33dollarit nägu. Vaade oli aga mega!
Tänaste seikluste lõpuks saime ka Eestisse, koju helistatud. Kogu päeva ei saanud seda teha, sest telefon ei suvatsenud end ühtegi võrku ühendada. Äkitselt valides lihtsalt Eesti suunakoodi sai aga ühendust. Nüüd kaevasin kohvrist kaasa võetud toidu välja ja vedeleb niisama, sest meil on kell juba südaöö, Eestis aga pool 7 õhtul :D Homme stardib pealelõunat Perthi suunas ;)

See wifi sööb mu närve seega pildid tulevad varsti :)