.jpg)
Jah, elame ikka Manjimupis, töötame Newtonis, aga vot elukoht on küll uus.
Uue aasta vastuvõtmise plaanid olid küll suurejoonelised, aga ilmsiks tuli see, et austraallased on äärmiselt igavad ja tagasihoidlikud uue aasta vastuvõtjad. Eestlaste jaoks traditsioonilist ilutulestikku saab nautida vaid Sidneys ja Melbournis ehk suurimates linnades. Põhjuseks eelkõige turvalisus kuna siin on ju uue aasta vastuvõtmine keset kõige kuumemat suve ja loodus on äärmiselt kuiv. Seega mööduski meie vana-aasta õhtu rannas, hiljem kesklinnas kohvikus mõnusaid jääkülmasid kokteile nautides ja keskööl tegime ise pauku, šampaga sai meie jaoks 2015 vastu võetud. Kõmpisime mööda randa koju ja kohe üldse polnud tunnet, et vot nüüd ongi siis uus aasta käes. Poodides on inimestele saadaval vaid säraküünlad, nii me siis kahe peale 40 särakat ära põletasime. Bunburys veedetud 4 päeva möödusid enamjaolt rannas lebotades, ookeanis ujudes, lendavat taldrikut mängides ja sushit süües. Raigo proovis esimest korda elus seda ja ma olin küll paar korda proovinud, aga erilist maitseelamust polnud saanud. Seekord ostsime ühest sushi take-away kohast mitu korda seda kaasa ja mugisime rannas. Lihtsalt imeline oli. Manjimupis seda küll saada pole, ise tegema vast ka ei hakka kuna päris suur mässamine ja kes teab kas väljagi tuleb. Elu läheb tavalist rada mööda edasi ja kui kalendrisse ei vaata, siis ega ikka ei ütleks küll, et uus aasta käes on. Asjaolul, et saime sel nädalal juba poolest teisipäevast puhkama, oli täna 9,5tunnine tööpäev koos 35 soojakraadiga. Ei ole hullu, homme on 40. Elukohta vahetasime küll. Gill on ära olnud üle 5 nädala ja aina enam tekkimas tunne, et see vana ei naase, leidis paremad jahimaad või peidupaigad. Keegi ei tea temast midagi, seega oli tõesti viimane aeg oma asjad kokku panna ja lahkuda, jättes küll ta väikesesse miinusesse, aga tõesti on asi kahtlane. Lubas ta ju ära olla 2-3 nädalat. Nüüd on meil ka väikest viisi eestlaste hostel. Elame siin kuuekesi ja maja on mõnusalt suure aiaga kus erinevad viljapuud ja aiamaa, kus Villu juba erinevaid juurikaid ja maitsetaimi kasvatab. Renti maksame ka vaid 75dollarit nädalas on ikka väga vähe ja sellest juba odavamat kohta on väga raske kui mitte võimatu leida. Kuigi täna pakkus Ben meile tasuta elamist. Hommiku tööle jõudes tegi ta pakkumise, et asuksime tööle ühte teise, väiksemasse Newtoni farmi ning saaksime seal kõrval olevas karavanis tasuta elada. Well..ootused olid taaskord suuremad ja see karavan polnud just kõige puhtam ja mugavam, rääkimata pesuruumist. Seega jääb nii, et homsest hakkame seal tööle, aga elame ikka linnas. Töö ülesanded on samad mis praeguses kohas ehk väga varieeruvad. Farm asub linnast 7 km kaugusel, seega äratuskell tiliseb juba 4.20. Ausalt öeldes on Manjimupist juba päris kõrini, tahaks kuskile mujale, teha muud tööd ja teist elupaika. Olen lihtsalt arvamusel, et kui oled tüdinud ja pead end sundima, siis tuleb uus koht leida. Praegu on lihtsalt meil väga hea töö ning patt oleks öelda, et lahkume. Seega jaanuari oleme ikka vapralt ära, loodame vähemalt. Kodust saadeti mulle tatar seega nüüd läheb taas tatrakeetmiseks, et seda taluvõiga pärast süüa, miskit pole paremat leevendamaks koduigatsust ja tühja kõhtu :)
Vana-aasta õhtu rannas
Õhtune piknik rannas, maiustame meie uue lemmiku-sushiga
Busseltonis, natural ice-cream kohvikus. Need jätsid olid väga head, oli tunda, et tegu on puhaste ja naturaalsete maitsetega ehk maasika jäätises oli ikka ka suured ja värsked maasika tükid.
Busselton jetty
