laupäev, 13. detsember 2014

kõik mis hingel+puhkuseplaanid

Eelmisest blogi postist on möödas juba pool kuud ja selle põhjuseks on ainult see, et töö juures on päevad ja nädalad  pikemad ja peale vähemalt 10 tunnist tööpäeva lihtsalt ei suuda midagi muud teha, kui süüa ja uueks tööpäevaks siis voodisse välja puhkama minna. Sealjuures on aga asju, mida teiega jagada tahaks kogunenud väga palju. Neljapäeval oli temperatuur üle 30, aga siine päike kõrvetab selle kuumuse juures palju rängemalt. Möödunud nädal oli isegi nii töine, et pidin esimest korda kahe kuu jooksul mõlemad trennikülastused ära jätma, sest energiat lihtsalt polnud.

Tööga oleme seal maal, et kuna oleme end väga heast küljest näidanud, siis meile antakse jätkuvalt veidi paremaid tööotsi kui ehk Teistele. Thinninguga jätkavadki ainult prantslased ja itaallased. Raigo on nädal aega juba koos kahe inglise kuti, ühe inglise ja iiri neiu ning eesti poisiga paigaldanud õunapuudele võrke. Arvatavasti on tegu lindude eemal hoidmisega.


 Tööpäevad algavad kelle kuuest, mis tähendab meile poole 5st ärkamist ning lõppevad alles 5st õhtupoolikul. Mõnel päeval oleme näpistnud päeva lõpust pool tunnikest ja varem koju lipsanud. Töö on füüsiliselt äärmiselt raske, olen mõnel päeval seda paar tunnikest isegi teinud, aga neljapäeval seda kogu päeva tehes oli keha ikka väga koormatud. Asi selles, et enamus puid on väga kõrged ja redeli peal tuleb tihti eelviimasele või lausa viimasele astmele minna, mis thinningu ja korjamise puhul tegelikult keelatud, ning siis pea kuklas kaks võrku omavahel ühendada, kokku rullida ja siis klipiga kinnitada. Suurema vati saavad käed ja sõrmed ning tegelikult jalad, sest aina üles-alla mööda redelit sa käid..Ometigi ütlevad kõik ühest suust, et ennem teevad nad seda kui thinniksid puid taas. Mina olen aga täielik hunt kriimsilm, enamus ajast tegelesin irrigationiga ehk kastmissüsteemidega, aga kolmapäeval lugesin uutel põldudel puid ja reede möödus õunu mõõtes. Sain nimekirja blokkidest ja seal asuvatest õunasortidest,mida tuli mul külastada, valida rida ja puu, mille küljest hakkan iga reede viite õuna spetsiaalse aparaadiga mõõtma. Nii on teada, kuidas õunad küpsevad ning millal nad noppimiseks valmis on. Neid kõiki töid olen saanud teha oma uue sõiduvahendiga, mis mulle tööjuures usaldati.
Reedel oli ka Raigol teistsugune tööpäev, nimelt oli ta abiks linnast laost uute võrkude farmi transportimisel.
Raigo töömasin reedel

Kuna kahe nädala pärast saab meil täis kolm töökat kuud, siis selle puhul otsustasime ka väikese puhkuse aastavahetuseks endale lubada. Esialgu oli mõttes sõita Perthi, aga majutuste hinnad on selleks ajaks ikka väga kõrgeks aetud ja seetõttu valisime Bunbury, mis on ka suurem linn igatahes kui Manjimup. Seal broneerisime omale neljaks päevaks ookeani äärse motelli. Valik langes just sellele kuna siis on meil toas ka oma kööginurk, kus aastavahetuseks midagi head vaaritada. Aasta kahel viimasel nädalal on tööjuures üldiselt palju vabu päevi, seega puhkamist tuleb aasta lõpus palju. Jõulude ajal on samuti kolm vaba päeva. Leppisime kokku, et Kaisa ja Villuga meie pool siis kokkame ja nende pool saame õhtustada jõuluõhtul. Teistel jõulupäevadel mõtlesime Raiksiga aga taaskord ümbrust avastama minna. Tööjuures soovitas üks kohalik ka telkimist kuna igapäev on ju koju sõita tülikas ja kulukas. Enne seda, kui vähegi võimalik, üritame veel kõvasti tööd teha ja kukruid täita.

Eile oli linnas igaaastane suur festival-"Cherry harmony festival". Kuulutati seda juba siis, kui me siia septembri lõpus saabusime ja reklaame nähes ootasime midagi suurt ja võimast, aga ausalt öeldes oli tegu suhteliselt tavalise, väikese koha laadaga. Palju igasuguseid pudi-padi ja nänni müüvaid telke, jäätiseautod, kiirtoidu putkad, kust tuli vaid kuuma ja vana õli haisu ning lavad, kus erinevad kohalikud taidlejad oma muusikalisi ja tantsulisi etteasteid demonstreerisid. Poolehoiu võitsid aga orgaanilise siidri ja gaseeritud jookide müügiletid. Seal sai agaralt degusteeritud ja ostsin meile ka gaseeritud greibimahla ja õunamahla, mis olid orgaanilised ja tõesti head. Festivali olemusele kohaselt ostsin minagi kirsse, mida siiani nosin. Tore üritus, mis kindlasti kohalikele väga oluline, aga palju rahvast, kes iga hinna eest kuhugile leti juurde end pressida tahavad polnud väga tore. Enamus ajast me siis neljakesi istusimegi päikesevarju all, nosisime midagi ja vaatasime esinemisi.Õhtul oli pargis kontsert välja kuulutatud. Läksime meiegi, aga õhtud lähevad siin ikka väga jahedaks ja isegi jopega hakkas meil üsna ruttu külm ja nii me sealt kodu poole ära jalutasimegi, tee pealt kaasa karbi friikaid nosimiseks ostsime ka.

Üks asi, mis selle nädalavahetusega eriti hinge kraapima hakkas oli Austraalia naiste välimus ja nende riietumisstiil. Raigo sai igas minutis mitu traumat, sest tema sõnul oleks vallalisel mehel siin väga raske pikema perspektiiviga suhteks naist leida. Esiteks on tõesti enamus naisi siin kohutavalt end käest lasknud, nad on meeter korda meeter ja riietuvad täiesti suvaliselt. On erandeid, aga tihtilugu saab nende välimuse järgi aru, et tegu on hoopis näiteks filipiinlasega. Täiesti piinlik on naisi, ka noori tüdrukuid vaadata, sest neil on vist tõesti savi, millised nad välja näevad.

Eile astus festivalil meie juurde järsku üks mees, kes ütles, et tundis meie keele ära. Nimelt oli tegemist Pembertonis avokaado farmi omava mehega. Ta kiitis eestlasi taevani, neid pidi ka tema farmis palju olema. Nagu juba kohalikule bossile kombeks kiitis ta eestlasi, sakslasi ning kirus prantslasi ning kohalike austraalasi, kes pidid kohutavalt laisad olema, aga backbakkereid kiruvad kuna nood võtavad ju kõik meie töö, naljakas. Ta olevat eelmisel suvel ka Euroopas reisinud, Poolas, Ungaris ning ütles et see , et seal on palju väikeseid riike, kõigil oma kultuur ja huvitav ajalugu on austraalase jaoks äärmiselt huvitav. Nii mõnus on ikka jätkuvalt kuulda, kui Sind ja Su rahvust kiidetakse.

Oleme jätkuvalt majas kahekesi ja loodame, et nii see ka hetkel jätkub. Ilusat 3ndat adventi!


                                                           
Jõulupuu on olemas!

Meie tagasihoidlikud jõulukaunistused :)

teisipäev, 2. detsember 2014

Jõulukuu ehk suvekuu

Eile sai siin mail ametlikult alguse suvi ja ühtlasi ka jõulukuu, aasta viimane kuu. Tegelikult tähistasime seda juba pühapäeval, esimesel advendil, kui sõitsime Kaisa ja Villuga taaskord Windy Harbourisse, seekord aga seal kõrval olevasse Salmon beachi, ilm oli väga soe ja ideaalne rannailm. Juhul, kui ma poleks sellele eraldi mõelnud, et jõuluaeg sai alguse, poleks mul tegelikult mingit tunnet, et kolme nädala pärast saan ma meie väikese kuid armsa kuuse all kinke avada. Vahest on mul isegi veidi kurb meel kuna kodus olid jõulud mulle väga tähtsad, just selle tunde pärast. See, kuidas ma advendi aja alguses tuba kaunistasin, küünlaid põletasin, kuidas me koos vanaisaga maal metsast kuuse välja valisime, seda kodus kaunistasime, verikäkki ja verivorsti juba enne jõule küpsetasime ja sõime, samuti piparkooke valmistasime ja glasuurisime, oeh..see loend võiks olla veel kordi pikem. Enamus asju ma siin, Austraalias teha ei saa, selle asemel saan ma päikest nautida, ookeani ujuda ja laintes möllata, parimal juhul saan piparkooke ja hapukapsast süüa. Tagasi pühapäeva minnes, siis algas see suvi ikka mõnusa „pauguga“. Laintes möllamine tegi järjest julgemaks ja ühel hetkel kui meid tabas see tegelikult väga eluohtlik seik, nimelt mere poolt tulev laine kiskus maa poole ja maa poolt tulev laine lükkas tagasi ookeani, Raigo oli laines ja ookeani võttis ta prillid. KURAT JA PÕRGU, enne tulekut sai just uued prillid ostetud ja nüüd on need läinud. Mul võttis ikka väikese pilli lahti, aga neid ei olnud enam kuskilt võimalik leida. Otsimine polnud mõtekas kuna lainemöll olid need ammu endaga kaasa viinud. Egas midagi, nüd olen kuni uute prillide saabumiseni autojuht, teejuht ja igast muud. Ega ta nüüd täiesti pime ole, saab aru kui ikka mil  päev ja öö on. Olgu, ta saab hakkama, aga päris raske on. Tööl ta eile ei käinud aga täna oli thinninguga tubli. Eile ja täna olemegi tükitööna thinningut teinud ja päris kenad kopikad sellega ka saanud, igatahes rohkem, kui oleks tunnipalk. Eks vedas ka kuna osad read olid enamjaolt puhtalt läbijalutamise ja mõne õuna noppimise vaev, samas päevalõpus saime sellised peavalu puud, kus ma viimase tund aega tegin viite puud, jube..
Eile oli ka Villu sünnipäev ning sellepuhul käisime nende pool õhtusöögil, lisaks ka kaks nende majas elavat itaalia kutti. Kaisa oli valmistanud kartulisalatit, jumalik, see oli tõeliselt hea ja tekitas koduse tunde. Stefano valmistas aga pastat ja olgem ausad, üks itaalane teeb ikka õiget pastat, lõhna juba sõime ja kui veel seda maitsesime siis viis keela alla, üks parimaid mida elus saanud oleme. Pastaks oli carbonara.

Ilmad on nüüd väga soojad ja töö juures on igasugused „kollid“ väljaroninud. Ämblikud ja maod..jah, ma tean, et ma tulin Austraaliasse, kus ilma meid nägemate, nedega harjumata ei saa elada, aga mul on kabuhirm nende ees. Õnneks vähendas seda veidi see kui mulle kohalikud rääkisid, et need me töö juures ei ole surmavad, hammustus vaid väga valulik. Üks hispaania poiss täna hammustada sai, aga pärast kõndis oma kahe jala peal ja oli täitsa inimesemoodi olemisega. Eks tuleb oma hirmuga silmitsi seista ja hakkama saada!






Pakk jõudis reedel kohale ja selle üle oli kõike parem meel, midagi eestimaist igale maitsele oli seal :P