AU REVOIR, ARRIVEDERCI!

Homme hommikul sööme varakult oma viimase hommikusöögi, istume mõlemad autosse, jah, lahkume kahe autoga ja suundume Perthi poole.Üritasime kaks nädalat vana autot müüa, aga kahjuks leiduvad siin ainult vaesed bäkkerid, vähemalt need, kes autot tahavad osta. Kolm itaallast ütlesid, et neil on kolme peale anda vaid 1100dollarit kuigi auot hind oli 1800, halloooooo. Veel kohtasime mitmeid, kes ütlesid, et ei saa üle 600dollari välja käia.Vaatame, äkki näkkab Perthis müümisega, seal on inimesi enam, kes äsja saabunud ja autot otsivad. Ei tea kuhu need inimesed oma raha panevad, kas tõesti on hosteli elu nii kallis kuna rendile peab lisama ka ohtrad alkoholi ja tubaka arved. Jumalale tänatud, et meil sellist risti kanda pole. Edaspidi hoiame ikka hostelitest eemale.Paljud otsivad suurt autot, kui mitte vani, bussi, suuremat sõiduautot, et seal elada. Vastik ütleks ma selle kohta, elada autos. Voodi, toit, mustad riided-kõik paari ruutmeetri peal. Kohtasime töö juures paljusid, kes elasid oma autos ja mõnda sai sisse piilutud. Suudaksin elada paar nädalat nii, reisimise eesmärgil, aga pidevalt, oh ei. Inimesed, kes oma autodes elasid nägid välja väga rääbakad, riided osadel mustad, juuksed sorakad. Tööjuures ei vaadanud ka bossid neile hea pilguga, aga neil on vaja, et keegi töö ära teeks. Lisaks saime teada, et on karavanparke, kuhu bäkkereid üldsegi ei lubata oma bussidega. Üks aasta olevat ühe jooksul ühe võtmega käinud karavanpargis dušši all 47 inimest, sest üks paar olevat omale pargis koha võtnud ja siis facebookis kuulutanud sooja dušši võimalust. Omanik sai korralikult külma ja peale seda ei lubata bäkkereid enam siia karavanparki. Pole see koht aga ainus, kes nii otsustanud on. Nende bussidega ongi üldiselt tekkimas suur probleem, et ööbitakse suvalistes kohtades-parkides, autoparklates, teeäärtes, kohtades, kus tegelikult see keelatud on ning jäetakse maha palju prügi. Kohalikud on väga vihased ja bussielanikke vihatakse kohati, peetakse rõvedateks. No kuidas muidu kirjeldada, kui hommikune poolik eine on kausiga auto armatuurile kuivama jäetud kogu päevaks, sokid kojameeste vahele kuivama pandud, susped ripuvad aknavahel, vist kuivama pandud. Peale kuute kuud töötamist farmides on aeg hüvasti öelda. Farmipäevad on kaugelt üle tehtud kui neid vaja oleks, aga ega me ei olnudki siin tööl mõttega et peale 88 päeva täitumist tõmbame päeva pealt suur linna minema, sest meile siin töö sobis. Tunde sai teha palju, vastavalt enda soovile ja maksti hästi, samuti oli võimalus raha kõrvale panna ja säästa. Kahtlen, et linnaelu seda võimaldab, sest võimalusi raha kulutamiseks enam. Samas ei olnud siin tegemist ka niivõrd maakolkaga kuna kõik mis eluks vajalik oli olemas, palju toidu, riide ja tarbekauba poode. Samuti oli suur vee ja spordikeskus millega oli ka minu vaba aeg sagedasti sisustatud. Lahkuda on samas päris kurb, just viimase töökoha pärast kuna töötasime seal 4,5 kuud ning olime suutnud end arvestatavale positsioonile viia, seda oli näha ka viimasel päeval kus väikesele lahkumispeole oli kohale tulnud ka kõige suurem boss. Eelmisel päeval küpsetasin pizzat ja õunamuffineid, jah, õunafarmi viisin õunamuffineid. Joogiks ostsime kasti õlut, aga avastasime päeva lõpus, et shedis oli külmkapp samuti õlut ja siidrit bossi poolt täis ostetud. Viimased tunnid tööd olid väga imelikud, sest peas käis mõte, nüüd ongi kõik. Viimaseid kallistusi tehes pigistasin ikka huult, et pisaraid tagasi hoida. Supervisor Deb kallistas meid üht ja tesitpidi, aga Ben, boss, ütles et parim mis minult saada on käepigistus ja fotoseeria, kallid-musid pole minu rida. Deb veelt kõrvalt sosistas, et ka see on suur asi. Ben oli tõesti väga lahe boss-humoorikas, vaba suhtleja ning sõbralik, üks tüüpiline oz-lahe vana. Teame, et saame alati sinna tagasi minna. Kõige toredam on see, et saime palju kogemusi ja uudi teadmisi, kodus ootavad mind esimesena õunapuud, haha. Siinoleku ajal kohtasime niiiii palju erinevaid inimesi, kellega sai koos ettevõetud ja kogetud palju lahedat. Kõige parem uute inimestega tutvumisel on kogemused mida kõik jagavad Austraalias töötamise ja reisimise kohta. Kõige paremini jäävad meenutama seda 6 kuud pildid,sest sõnadega on raske kirjeldada läbielatut. Paljud nimetavad seda kolkaks, aga minu arust on väga lahe koht, kus mingi periood elada, rahakotile mõjus hästi :D

Maria sünnipäeval tegime kartulisalatit, oli traditsioon, et kui kellegil sünnipäev siis tegime ikka midagi kodust :)

Pembertoni pubis maiustamas :)

Maffia pidu 

Lebo vend :D

Lihtsalt nii õnnelik, et tööpäev läbi sai :D

Tavaline tööpäev, Raiks traktori roolis ja ma üritan ka abiks olla :D

Deb, Raigo,mina ja Ben, ja Rusty

jee, eestlased lähevad :D tegelikult lijtsalt Ben oma tavapärases olekus ;)

lõpukink, Newtoni õun, kõige suuremalt parimad soovid meie bossilt :)

Kanad meie aias, free range munad olid pidevalt saadaval, peremees Villu ei jõudnud kaadrisse, arvatavasti rohis kõrval aiamaal

Aiamaa, kus nüüd juba värsket tilli, peterselli, murulauku, porgandit ja kurki saab :P

Vene spordi pidu  :D

Minu korjatud õunad, kaua ma seda tööd ei teinud, aga minu arust tasuv töö, ei ole sellel tükitööl viga midagi, kui ise usin olla, lisaks mainiks, et lääne-austraalias on üldse tööd tasuvamad, just farmitööd.

Õunakorjaja täies hiilguses :)

Järgmine peatus-Perth International airport ;)

Still in Manjimup

Jah, elame ikka Manjimupis, töötame Newtonis, aga vot elukoht on küll uus.

Uue aasta vastuvõtmise plaanid olid küll suurejoonelised, aga ilmsiks tuli see, et austraallased on äärmiselt igavad ja tagasihoidlikud uue aasta vastuvõtjad. Eestlaste jaoks traditsioonilist ilutulestikku saab nautida vaid Sidneys ja Melbournis ehk suurimates linnades. Põhjuseks eelkõige turvalisus kuna siin on ju uue aasta vastuvõtmine keset kõige kuumemat suve ja loodus on äärmiselt kuiv. Seega mööduski meie vana-aasta õhtu rannas, hiljem kesklinnas kohvikus mõnusaid jääkülmasid kokteile nautides ja keskööl tegime ise pauku, šampaga sai meie jaoks 2015 vastu võetud. Kõmpisime mööda randa koju ja kohe üldse polnud tunnet, et vot nüüd ongi siis uus aasta käes. Poodides on inimestele saadaval vaid säraküünlad, nii me siis kahe peale 40 särakat ära põletasime. Bunburys veedetud 4 päeva möödusid enamjaolt rannas lebotades, ookeanis ujudes, lendavat taldrikut mängides ja sushit süües.  Raigo proovis esimest korda elus seda ja ma olin küll paar korda proovinud, aga erilist maitseelamust polnud saanud. Seekord ostsime ühest sushi take-away kohast mitu korda seda kaasa ja mugisime rannas. Lihtsalt imeline oli. Manjimupis seda küll saada pole, ise tegema vast ka ei hakka kuna päris suur mässamine ja kes teab kas väljagi tuleb.  Elu läheb tavalist rada mööda edasi ja kui kalendrisse ei vaata, siis ega ikka ei ütleks küll, et uus aasta käes on. Asjaolul, et saime sel nädalal juba poolest teisipäevast puhkama, oli täna 9,5tunnine tööpäev koos 35 soojakraadiga. Ei ole hullu, homme on 40. Elukohta vahetasime küll. Gill on ära olnud üle 5 nädala ja aina enam tekkimas tunne, et see vana ei naase, leidis paremad jahimaad või peidupaigad. Keegi ei tea temast midagi, seega oli tõesti viimane aeg oma asjad kokku panna ja lahkuda, jättes küll ta väikesesse miinusesse, aga tõesti on asi kahtlane. Lubas ta ju ära olla 2-3 nädalat. Nüüd on meil ka väikest viisi eestlaste hostel. Elame siin kuuekesi ja maja on mõnusalt suure aiaga kus erinevad viljapuud ja aiamaa, kus Villu juba erinevaid juurikaid ja maitsetaimi kasvatab. Renti maksame ka vaid 75dollarit nädalas on ikka väga vähe ja sellest juba odavamat kohta on väga raske kui mitte võimatu leida. Kuigi täna pakkus Ben meile tasuta elamist. Hommiku tööle jõudes tegi ta pakkumise, et asuksime tööle ühte teise, väiksemasse Newtoni farmi ning saaksime seal kõrval olevas karavanis tasuta elada. Well..ootused olid taaskord suuremad ja see karavan polnud just kõige puhtam ja mugavam, rääkimata pesuruumist. Seega jääb nii, et homsest hakkame seal tööle, aga elame ikka linnas. Töö ülesanded on samad mis praeguses kohas ehk väga varieeruvad. Farm asub linnast 7 km kaugusel, seega äratuskell tiliseb juba 4.20. Ausalt öeldes on Manjimupist juba päris kõrini, tahaks kuskile mujale, teha muud tööd ja teist elupaika. Olen lihtsalt arvamusel, et kui oled tüdinud ja pead end sundima, siis tuleb uus koht leida. Praegu on lihtsalt meil väga hea töö ning patt oleks öelda, et lahkume. Seega jaanuari oleme ikka vapralt ära, loodame vähemalt. Kodust saadeti mulle tatar seega nüüd läheb taas tatrakeetmiseks, et seda taluvõiga pärast süüa, miskit pole paremat leevendamaks koduigatsust ja tühja kõhtu :)

Vana-aasta õhtu rannas

Õhtune piknik rannas, maiustame meie uue lemmiku-sushiga

Busseltonis, natural ice-cream kohvikus. Need jätsid olid väga head, oli tunda, et tegu on puhaste ja naturaalsete maitsetega ehk maasika jäätises oli ikka ka suured ja värsked maasika tükid.

Busselton jetty