Kuidas me siis elame?

Aeg möödub igatahes kiiresti ja juba oleme Austraalias olnud üle kuu aja. On asju, mille üle ma nuriseks ja sada korda kiruks, näiteks väga aeglane internet ning selle levi puudumine paljudes maapiirkondades, suured panga teenustasud ja kärbsed, aga ometigi on head palju rohkem.
Peale seda, kui majaomanik naasis oleks meil olnud võimalus sinna kauemaks jääda ja tasuta elada, ainukeseks miinuseks see, et peab kaugemalt tööle käima. Siiski naeratas(noh, kui palju just..) õnn ja mulle helistas üks prantsuse kutt, kes pakkus linnas tuba, sest ta oma tüdrukuga sealt lahkub. Jessjessjess oli loomulikult alguses, et saame linnas elada ja rahus ning vaikuses oma toas. Õnn oli, aga pisut üürike kuna peale seda kui olime koha üle vaadanud ja järgmisel päeval sisse hakkasime kolima selgusid mõne nüansid. Esiteks on vaja meil endil muretseda voodipesu ja voodi asjad padjad tekk, köögitarvikud, rent pole mitte kahe inimese kohta 100 nädalas vaid ühe kohta, 400dollarit tagatisraha ka. Ma olin päris nukker, sest mida me teeme selle tavaariga siis, kui tahame edasi liikuda, ei taha poolest autost teha köögitarvikute hoidlat ja magamistuba. Siiski ei tundunud parem olevat mõte, et tagasi hostelisse läheks kuna seal tuleks kahe peale maksta 300 nädalas, 100 dollarit võitu juba suur asi. Padjad andis õnneks eelmine üüriline kuna kutt polnud esimesel korral seda selgitanud ja siis oli tüdruk õnneks lahke ja padjad siiski arusaamatuse pärast andis. Voodipesu muretsesime ka, Target tuli appi ja sealt saime päris soodsalt komplekti. Meie õnneks avati järgmisel päeval Manjimupis uus pood, mis olevat suuuur asi kuna siin vahetavad poed asukohti mitte ei avata uut poodi. The reject shop, meenutab Eesti jyuski, aga on natuke suurema sortimendiga, seal saab palju häid asju soodsa hinnaga, sealt siis muretsesimegi omale köögitarvikuid. Natuke lihtsalt imelik, et sul on sharehouse aga sa ei jaga asju teistega. Nii vähemalt kohalik töökaaslane oma hämmingut väljendas. Rahulik on siin küll kuna teises toas elab omanik, indu, Gill. Kui ta parasjagu tööl pole siis räägib telefoniga, oma indu keeles ja kõvasti ja kiiresti ja pidevalt.Maja on tegelikult selline uuemapoolne. Kõik vajalik on tegelikult olemas, seega nüüdseks olen juba maharahunenud ja täitsa võib siin elada.  Lahkumiseks peame leidma uue üürilise või teatama kaks nädalat ette. Uue üürilise leidmine ei peaks keeruline olema kuna nõudlus sharehouseide järele on suur siinkandis.
Töö on meil ikka sama ja viimasel nädalal möödusid enamus päevad juurvilju korjates ja taimi istutades. Töö koha pealt on mul tunne, et see on ammendamas, tööd oleks, aga tahaks nüüd midagi muud. Võibolla ajan vaid suuremat palganumbrit taga, aga miski ei hoia mind kinni ja erinevaid töid on just kogemuste mõttes ka hea proovida. Peale järgmist nädalat saab meil töötatud seal farmis kuu. Uuel nädalal proovime päevad pikemaks teha, et mitte ainult 7 või 8 tundi nagu tavaliselt. Rääkisime ja saime kinnitust, et võib tööle ka varem tulla, poleks probleem alustada hoopis 6 või 7. Oleks hea ikka üle 40 tunni nädalas ära teha.
Kuna oleme palju siin ringi sõitnud siis näinud, et farme on ümbruskaudsuses palju, aga samas sain facebookist teada, et paljud farmis on juba töötajatest täis, ei vajata uusi. Samas miks loobuda tööst, kui tööd on ning hakata uut otsima, kui ei tea kas saab. Kord olen ühel poolel ja siis teisel. Kui uut farmi otsida, siis sõidaks ise ringi ja otsiks, sest tahaks siin kauem olla, aga samas on soov liikuda Denmarki või Albanysse. Eks aeg näitab, võibolla olen järgmine nädal targem. Üheks rõhujaks edasi liikuda on see, et praegu töötame väljas, ka vihmaga ning see väga ei meeldi. Ilm muutub kiiresti, kord päike, siis vihm. Umbrohu vahel kapsaid otsida on vihmaga väga ebameeldiv. Nüüd kuna suvi algamas, siis teevad liiga ka kärbsed, neid on tohutult ja tiirlevad su ümber ning ronivad näkku. Töötaks siseruumides vahelduseks küll.
Millestki lõbusamast, vabast ajast rääkides, siis hakkasime ujumas käima ujulas. Esimesel korral käisin ainult Kaisa ja Villuga, Raigo oli pingil, aga täna tuli ta ka basseini ja ma olen niiinii rõõmus, sest ta ujus täitsa ise juba paar meetrit. Nii vahhva oli teda õpetada ja näha kuidas ta püüab. Suvel läheb lihtsalt nii kuumaks, et jahutust on päeval ujumise näol vaja, seega üritame kiirelt ujumise talle selgeks saada. Igatahes on ta tubli õpilane.

See nädalavahetus on nii pikk tundunud, kaua oleme maganud ja uueks nädalaks valmis. Vihale ajab, et nädala sees on kuumad, vihmata ilmad ja kui saabub laupäev on pilved ja vihm kohal. Laupäeval sõitsime Donnely Riverisse, väike külake, kus kängurud ja emud lihtsalt ringi vudivad majade ja autode vahel. Otsisime jõge, kus ääres peesitada, aga enne seda seiklesime 1,5h autoga metsas ja otsisime seda, jällegi puudus gps levi, ja kohati olime ikka VÄGA metsase tee peal ning tulemuseks see, et jõest on alles vaid kuivanud säng. Egas midagi, seiklesime niisama küla vahel ja chillisime kängurudega. Õhtul käisime kohalikus hiina restoranis söömas, ma olin päris umbuslik ja see pidas paika. Oma toidu eest ma maksma ei pidanud kuna mulle see ei maitsenud ja lihtsalt oli väga kehva maitsega. Nuudlid köögiviljade ja magushapu kastmega. Tundus nagu õli oleks vana olnud. Kasutati lapstööjõudu nagu Aasiaski kombeks, noored poisid,kodust diivani pealt tulnud vist kuna riietus oli küll väga suvaline. Ega teised said kõhu täis kuid polnud samuti väga vaimustuses. Siiski oli see õhtuks täiesti välja broneeritud ning mööda sõites hiljem oligi see pungil rahvast täis. Ei välista, et teinekord sinna veel sööma lähme, sest menüü on pikk ja võibolla peab lihtsalt midagi muud proovima.
Pühapäeva õhtule kombeks peaks sauna minema, aga seda siin pole ja puudust tunneme väga. Selle asemel lähen pannakaid tegema. Ajavahe Eestiga on nüüd peale kellakeeramist 6 tundi. Tervitame ja kallistame :)

Saime omale maja koos kängurude ja kanadega

Esmaspäeva hommikul sain ma kõne ühelt naiselt, kes soovis, et me tuleks tema majja elama, vähemalt 7 päevaks, sest ise sõidab ta minema ja ta soovib et keegi maja ja loomade eest hoolt kannaks. Töölt tulles oli ta läinud ja meile pika kirja kirjutanud, kus ütles, et on vähemalt 7 päeva, võib olla peame ka kauem olema, meile sobib :) Olime kaua otsinud elamist, et saada hostelist minema ja nüüd siis selline liigagi ilus pakkumine, Raigo loomulikult tõmbas mu eufooriat maha sellega, et me ei tea mis loomad tal on, pärast on seal 100pealine pullikari. Ning kohe kindlasti ei tohiks kanu ja kängurusid olla. Guess what? Just neid loomi me hommikuti ja õhtuti toidamegi. Terve päeva pidasin ma kuumuse käes vastu vaid mõttega, et õhtul saame uude elamisse. Saime Manjis kokku ja sõitsime tema järgi 30kilomeetrit ning jõudsime ikka sõnaotsesmõttes metsa sisse. Tegemist on väga kauni kohaga, nagu Aussis kombeks on majad kerge mäekallaku peal, all laiub suur veekogu ja ümber suur mets. Hommikuti tõuseb päike järvekese ja metsa tagant, seega on see eriti kaunis vaadata.

Ülesanded ei ole meile ülejõu käivad, peame hommikul ja õhtul veetma umbes 15-20 minutit, et kanad ja haned ära toita.Lisaks õhtul peame kanade munad üles otsima ja tuppa tooma. Free eggs all week :P Lemmikuks osaks päevast on aga see, et õhtul toidame metsikuid kängurusid, kes hüüdmise peale koha tulevad, osad on juba ise aegsasti kohad sisse võtnud, kokku umbes 15. Spetsiaalset segu laotame paari hunnikusse ja siis nad seal nosivad. Kaks kängut on eriti sõbralikud ja neid saame paitada. Nad tatsavad tegelikult kogu päeva ja öö maja ümber.

Täna mõtlesime peale tööd valdused üle vaadata, aga me olime nii kapsad omadega ja maa siin nii suur, et lihtsalt kaugele ei jõudnud. Käisime vee ääres ja väikesel saarekesel vee peal, kus on toolid ja seal on mõnus pikutada. Lisaks on siin palju väikeseid majakesi niisama puhkamiseks ja vaate nautimiseks. Aiamaalt noppisin apelsini, aga unustasin selle õue. Igatahes on siin väga mõnus ja Natali väga tore inimene, et usaldas kogu oma uhke elamise meie hoolde. Päris kahekesi me siin ka pole, väike valge karvakera Pindy kargab meiega igal sammul kaasa. Istub kamina ette ja lihtsalt oleme nüüd,  sellised võimalused tulevad ainult Austraalias, väga lahe kogemus :)

Uued professioonid ja nädalavahetus

Nädal on taaskord omadega lõpule veerenud ja oleme omadega end uueks töönädalaks valmis seadnud, et uue hooga kõvasti tööd vehkida. Möödunud nädal oli murranguline kuna lõpuks sai kõplamine läbi. See alguses nii lihtne ja mõnus töö muutus lõpuks päris üksluiseks, aga siiski soovitan Teil võimalusel seda tööd teha, sest midagi teistsugust kui enamlevinud picking ja packing. Neljapäeval asusime sama farmeri juures, aga teise farmi tööle-avokaadosid korjama ja pakkima. Ma olin eelnevalt palju lugenud avokaadofarmis töötamise kohta ning olin pisut hirmul, sest pidavat korjamine naisterahvale raske olema. Ega oligi, esimene päev korjasime 6 tundi, päike paistis lagipähe, polnud pilvi ega jahutavat tuult. Pidime korjama valikuliselt, et need avod mis on päikese käes, need mis lehtede all varjus, las veel jäävad. Kott kõhul, kuhu avosid korjasime, täitus mõne minutiga, siis tuli see suuremasse kasti ära tühjendada. Korjasime kolmekesi, Raigo ja Anniega. Alguse asi ja üritasin ikka korralikku tempot hoida, aga õnn on meil see, et makstakse meile tunni alusel, seega ei pea arvet pidama ja punnima, et päeva lõpuks võimalikult palju kaste täis korjata, sest nagu olen kuulnud makstakse paljudes farmides just kasti pealt. Raigo sai traktoriga ringi vurada, seega talle meeldis kohe väga see töö.

No selline ma olin kui avosid korjasin :D

 Päeva lõpus olin ma väga väsinud, õlad andsid tunda, sest pidevalt oli oma 10-15 kilone kott ees rippumas (ma tegelikult ei tea palju see täis avo kõhukott kaalub, aga umbes arvan, et niipalju). See jutt peab aga paika, et iga naisterahvas seda tööd teha ei suuda, sest vastupidavust on vaja ja füüsiliselt ei saa ka kehvas vormis olla, sest muidu lihtsalt keha annab järele selle kuumuse käes rabeledes. Reedel sain ma pakkida, Raigo jäi ikka korjama, nii oligi hea, sest teisel päeval olid puud suuremad ja maast sai vaid paari avosid kätte. Tuli turnida, et korralikult neid noppida. Pakkimine oli hea seepoolest, et sai sees töötada, vahelduseks päikese käes praadimisele.Pakkimine toimub suuruste järgi. Masinad ise soprteerivad nad lintidele, meil jääb üle vaid ilusasti pakkida. Peab tunnistama, et kella päevajooksul ei vaadanudki ning aeg liikus pakkides kiirelt. Ega sealgi mingit kunsti pole, alguses tehnika kätte saad, siis läheb kõik kiirelt. Päeva lõpuks, peale 7 tundi jalad veidi tuikasid, sest põhiliselt seisad aina paigal, vahepeal liigud ringi, tõstad täis kasti ära, võtad uue, või siis liigud teise lindi juurde, kui see umbes. Tahtsime reedel varem lõpetada, sest Wayne kutsus enda poole grillikale, aga pakkimist oli nii palju, et ikka tuli täispikk päev. Kiiruga koju, pessu ja riide vahetus ning tagasi farmi juurde. Lõkkekoht oli väga ilusas kohas, suure tehistiigi ääres nõlva peal..Õhtu kulminatsioon oli see, et sõitsin esimest korda Aussis autoga ja veel pimedas. Omaarust olin väga tubli aga Raigo arvates tahtsin äärekivisid liiga palju müksata. Väga imelik oli sõita kuna puudus teel olemise taju, eks peab rohkem sõitma ja harjuma. Laupäeval tahtsime randa minna, aga otselooimulikult  olid ilmal muud plaanid ning seetõttu läksimegi randa jopeda ja pikkade pükstega.  Windy Harbour oli nii 80 kilomeetri kaugusel. Mitu tundi seiklesime rannaäärsetel kaljudel, kividel ja liival ning jälgisime ookeanilainete mängu.

 Need lained on ikka lained ja väga võimsad. Sellel teekonnal randa ja tagasi kohtasime ka väga lähedalt kängurusid. Ühte saime kohe eriti lähedalt vaadata, sest see oli juba kutuks sõidetud tee peal. Kaks korda hüppasid nad meile teepeale, õnneks piisavalt kaugelt nägime ja saime pidama. Teed on loomulikult siin kitsad, just need vähem kasutatavd teed, no on raskusi, et auto ära mahutada, Eestis oleks üks sõidusuund, aga siin kokku hoitud ja kahekesi peab ära mahtuma, rääkimata sellest, kui kurvilised ja mäest üles ja alla, väga fun. Pühapäev möödus  töö tähe alla Pembertonis motellis ja hiljem nautisime päikest ja sooja ilma, mida natuke ka vahel on, ma tean, et varsti nutan taga neid jahedamaid ilmasid, Neljapäeval oli meil palgapäev, seega on nüüd kohe mõnusam elada, kui kaardi peal juba esimene palk siramas, uue nädala neljapäeval aga jälle. Väga suur raamatu lugemise ja filmi vaatamise isu on, aga õnneks lubati mulle varsti neid kodust saata, hurraa! Lõpetuseks ma lihtsalt pean mainima, kui lahked, sõbralikud ja toredad inimesed elavad Austraalias. Täiesti võhivõõrad teretavad ja küsivad kuidas läheb. Väga mõnus on siin elada, ausalt, mis sest, et kodu igatsen ka natuke. Olge mõnusad!

Windy Harbour

Loodust avastamas

Homsest on saanud täna ja saan Teiega jagada meie nädalavahetuse seiklusi ja muidki uudiseid jagada. Kuna seis säärane, ei nädala sees olen usin kõblaja ning nädalavahetusel käin Pembertonis hotelli tube koristamas, siis ühtegi vaba päeva mul otseselt eelmine nädal ei olnudki. Kuigi jah, koristamisele kulub umbes 4 tundi ning kuna laupäeval olin vaid kleidiga ja ilm jahe, vihmane siis peale tööd me metsa seikleme ei läinud. Pühapäeval tulid Kaisa ja Villu ka kaasa ning käisime metsa ja loodust avastamas. Loomulikult ei olnud ilus ilm vaid jahe, tuuline ja vihmane. Vahel päike piilus. Kõigepealt sõitsime Pembertonist paar kilomeetrit välja ja jõudsime ühe kohaliku vaatamisväärsuse juurde-kärestik ja kosk.

Mida sa kaua ikka seda voolavat vett vaatad,mis sest, et hingemattvalt ilus, seega otsustasime läbi käia ka 2,1 kilomeetri pikkuse matkaraja. Ega metsas midafi erilist vaadata ei olnud, puud, puud ja puud, aga rada ise oli vaheldusrikas, loogeldes ikka üles  ja alla ja tehes igast vigureid. Seega oli see päris suur katsumus kuna kord oli palav ja kord külm.  Ühe korraliku trenni eest oli aga see rada ikka..

Kuna kell oli alles lõuna, siis otsisime kiirelt internetist veel kauneid kohti, mida külastada. Meie vastu töötas aga katkendlik, tegelikult olematu internetiühendus ning seega ka GPS. Metsade vahel seda pole, seega pidime suure tee äärde sõitma ja seal oma otsinguid jätkama. Järgmiseks sihtkohaks oli Beedlupi rahvuspark. Seal on metsas rajad, mida läbides jõuad vahepeal mõne kauni kohani, näiteks puu millest läbi minna, järveke, rippsild kärestiku kohal, suur kosk.

Puuni, millest kirjade järgi sai läbi minna oli oma 40minutilise jalutuskäigu kaugusel ja see teekond oli väääga raske. Kohati tundus, et selle mäe tipust saab küll taevasse. Karri puu ise oli vägev, läbimõõt oli 2.4meetrit ja kõrgus 72meetrit. Igatahes mahtusime nejljakesi puu sisse vihmavarju.

Pärast fotosessiooni karri puuga tahtsime ringiga tagasi alguspunkti jõuda, aga ühel hetkel avastasime, et kõnnime kuskil maanteel ja ise päris täpselt ka ei tea kuhu suunas. Lootsime ju siit kaudu otsemat teetpidi tagasi auto juurde jõuda.Kõndisime oma mitu kilomeetrit ja iga sammuga sai selgemaks, et siit me autoga enne küll mööda ei sõitnud. Vähemalt oli lõbus . Ühel hetkel oli aga rõõm piiritu ja lootus õhtul ikka oma voodis magada tagasi, sest nägime silti, kus viitas kärestkule ja kosele, kust alustasime. Kõndisime veel oma 30minutit ning siis jõudsime alguspunkti. Vahepeal hakkas aga vihma sadama seega tunne oli nagu päris vihmametsas. Puudel olid hoiatavad sildid mürgiste madude kohta- mu samm oli eriti kiire seetõttu.

Viimased kolm päeva on möödudnu suure töö tähe all, hommikuti on üpris raske tööle minna kuna tüdimus sellest kõplamisest hakkab tekkima. Siiski saame põllul puhata kui soov selleks tuleb kuna ülemus Wayne ei ole koguaeg kohal ning me dikteerime oma töökiirust ja aega ise. Täna mainis ta lõuna ajal, et homme alustame vist avokaadode korjamisega, jess, see oleks hea vaheldus. Samuti kutsus reedel grillipeole ja lõket tegema. Kõlab hästi :) Veel paremini kõlab see, et homme on esimene suurem ja ametlikum palgapäev. Ma küll ei tea mis sellest järgi jääb kuna oleme vähemalt paarikümne asja kohta Raigoga öelnud, et palgapäevl ostame, noo eks näis siis.
Täna on meil hostelis suur pizzaõhtu, hakkan oma veidi kärssama läinud purakat saagima ja siis leotan millegiga suus seda..okei, nii hull ka pole, Raigol on aga ilusam :(
Nädalavahetuseks lubab ilusat ja väga sooja ilma, loodame, siis kuskile randa sõita, vist sinna :) Päikest mu sõbrad!

Ülem kõplajad ehk töö juurviljafarmis

Peale seda kui ma esmaspäeval koristamise Pembertonis ühes hotellis lõpetasin olin tegelikult päris ärevil ja kurb kuna see oli ühe päeva töö, me olime juba mitu päeva niisama olnud ja Raigol polnud ka tööd. Käisime hosteli omanikule Berni'le peale, et kas oleks juba tööd ja õhtul tuli ta jutuga, et sai meile tööd-weeding! Polnud alguses halli aimugi. Üks teine Eesti kutt tuli ka meiega sinna. Selgus, et see on ainuke organicfarm Manjimupi kandis. Meie tööks oli koos kahe teise kohaliku kutiga kapsaid rohida kõbladega. Vaod on lõpmatud ja piiritud.

Ma niisama kõblatamas ;)

Alguses olin ma väga tüdinenud ja mulle üldse ei meeldinud, peas vaid mõte, et ära ka jalutada ei saa. Nüüd, kui teine päev seljataga võin öelda, et mulle täitsa meeldib. Jah, töö on küll üksluine, aga samas kasutan erinevaid tehnikaid kõplamisels, seega varjeeruv töö :D Hommikul alustame 8 ja kõblatame suuremaid kapsaid, kus umbrohi väääga suur juba. Tegelikult saimegi nii tööd, et need kaks kes töötasid, ütlesid bossile, et inimesi juurde vaja, muidu ei saa töödega valmis. Me pidavat oleme esimesed backerid, kes sinna võetud üldse. Esimene paus on 10 aeg ja siis lõuna pool 1. Peale seda saame "nalja teha", nii kutsusid kutid seda, et teevad kergemaid töid, mis ei anna võrrelda hommikuse piinaga. Peale lõunat rohimegi väikeseid taimi, seal toimub rohkem kobestamine. Töö ei ole tegelikult raske kuna saame puhata mil ise soov. Makstakse tunnipalka seega rabelema ei pea, aga me oleme ikka tublisti teinud ja punnitanud, et end heast ja tublist küljest näidata. Tööpäeva pikkuse saame ise valida, eile tegime 6 ja täna 8 tundi. Omanikul on üldse kokku kolm farmi: juurvilja, avokaado ja viinamarja. Seega usun, et tööd jätkub meil seal kauemaks. Ainuke asi, mis tööpäeva raskeks muudab on kõrvetav päike. Suvi on nüüd algamas, esimesed tõsiselt kuumad päevad. Täna oli seal 27 kandis. Miinus on ka see, et kuna ma pole ikka kummaripoodi jõudnud, siis kasutan ikka neid, mis siit hostelist sain. Jama on see, et need lõhesid täis ja päevalõpuks on tolm ja muld mu jalad nagu neegril muutnud. Täna avastasin, et käsitsi saan paremini rohitud ja suurte kapsaste vaheltmteengi kummargil tööd. Selg annab veidi tunda, jalad ka, aga taas pean ütlema, et tore siiski ja tegelikult pole vingumiseks põhjust, sest makstakse väga hästi ja Eestis rohimise eest nii palju küsides, olgu ma või ülim kõplaja, saadetaks mimd kuu peale suure jututa. Homme hommikul taas rõõmsalt tööle :)
Muid jutte, siis otsime koos teiste eestlastega oma elamist, midagi, mis oleks odavam. Täna oli rendimaksmise päev, me ütlesime, et me ei teadnud ja maksame homme :D Loodame lähipäevadel ära saada,siit, kuigi inimesed väga lahedad siin, siis no respect teiste suhtes õhtusel ajal küll. Magama jääda on raske, sest lärmatakse kaua just tubadekoridoris. Loodame et näkkab ja saab toa või maja rentida,,sest farmismjätkub töödmja Pembertoni lähen ka veel koristama. Seal saab raha kohe kätta, seega hea kõrvlt nata lisa teenida. Isegi nii lihtsa asja eest kui koristamine saab väga head tasu, mida Eestis võib vaid jõululaupäeval unes näha.
Üks päev käisime suure puu juures ka, nimeks neil diamond treesja kohalikud vaatamisväärsused, metsikult kõrged. Ühe otsas on vaateplatvorm, nii 52 meetri kõrgusel :D

Raigo ronis ühe sisse, mis juba ise otsad andud :D

Tee 52 meetri kõrgusele alaku..

Oleme ikka roosad (praegu punased sest päike põletas) ja rõõmsad ning tervitame Teid kõiki. Öelge, kui talvekasukad välja toote. Me õnneks võtame riideid järjest vähemaks. Cheers;)